Valguskiir koroonamasenduses

Kui oled kirjastustegevust Eestis jälginud umbes 60 aasta vältel, seitsmekümnendatest ise protsessis sees olles, paistab nii mõnigi asi selles spetsiifilises valdkonnas hoopis teravamalt kätte. Tehnikakultuuri kõigi inimlähedasema tahu, autonduse propageerijana pika elu veetnule on tagasilöögid olnud kohati arusaadavad, kohati mõistetamatud, aga elu ilmselt peabki keeruline olema.

  Eesti Nõukogude Sotsialistlikus Vabariigis, kus praktiliselt igal alal podises „suure murdumatu“ hiigelpotis keedetava leeme pisut paksem osa, õnnestus ka tõelistest autodest informeerimises rohkem ära teha kui Venemaal. Olgu tegu enam kui saja tuhande eestlaseni jõudnud ajakirja „Tehnika ja Tootmine“ igakuiste pisiülevaadetega lääne autoasjandusest või esimese võidusõiduraamatu tõlke trükkimisega N. Liidu pinnal, olgugi et vaid nädalalehe joonealusena. Pärast loa hankimist Jackie Stewarti elu käsitleva raamatu tõlkimiseks võinuks sündida veel üks verstapost terves N. Liidus – eestikeelne „Faster! A Racer´s Diary“. Paraku nii ei juhtunud.

  „100 autot“ oli juba taoliste õnnestumiste reas kui esimene valdavalt lääne autodele pühendatud värvitrükis autoraamat Balti mere ja Vaikse ookeani vahel. Stewarti lugu seevastu jäigi ilmumata ühe mõjuka spordi- ja kirjastustegelase vastuseisu tõttu. Tollal ei suutnud algaja, aga läbini aus ja entusiastlik tõlkija veel aru saada kirjastustegevuses toimuvast klannivõitlusest. Või näiteks sellest, et virtuoosse autojuhtimise ilmvajalikku oskust propageerivat spordiala teatav klann spordiks ei arvanud, küll aga sportlase tervist selgelt kahjustavat rauakolakate tõstmist. Seda igas kaliibris kraanade ja talide ajastul!

  Mainitud „100 autot“ ilmus 35 000 eksemplaris, aga võinuks vabalt trükkida ka 50 000 – ja needki saanuks samuti viimseni läbi müüdud. Selgub, et nimetatud arvust jäi napilt puudu ühel 200lk autoraamatul. Selleks oli inseneri ja ajaloolase Vambola Vende (1920-2009) „Esimesest autost viimase voorimeheni“, mida eesti ja vene keeles trükiti kokku lausa 48 000! Esimene trükk ilmus aastal 1976 ja viimane, venekeelsele lugejale, 14 aastat hiljem, otse vabanemise eelõhtul. Järgnes 30 aastat kestnud vaikus, kuni tänavu märtsis jõudis meie kätte samalaadse teemakäsitlusega, aga igas suhtes täiuslikum (pealegi 430 lk paks) uurimus pealkirjaga „Kokkupõrge. Eesti moderniseerumine avaliku privaattranspordi näitel, 1900-1940“.

  Noor ajaloodoktor Riho Paramonov, pärast asjatuid otsinguid mõne kirjastaja ja/või sponsori leidmiseks, läks tõelisele julgustükile, et oma seitse aastat kestnud uurimistöö kaante vahele saada. Ta hakkas ise kirjastajaks, ilmutades esiklapse oma kulu ja kirjadega. Kuivõrd huvitud on kirjastused tehnikat käsitlevate raamatute suhtes, teame omast käest. Nimelt sai õige mitu aastat tagasi enam kui veerandsajale kirjastusele laiali saadetud ringkiri, milles sisaldus ettepanek autolooliste väljaannete ühekordseks või lausa regulaarseks kirjastamiseks. Ilmselgelt kehva lastetoaga kirjastajad (kes tänapäeval seda ei oleks?) ei suvatsenud isegi tänada läkituse eest, välja arvatud üks. Aga sealgi ei tulnud asjalikust vestlusest midagi välja.

  Sügava autoloohuviga ajakirjaniku Tõnu Korroli eestvedamisel sündis varsti pärast seda „Autolehe“ juures 82lk annetena minientsüklopeedia, mis kinnitas taas, et Eestis „supp“ endiselt paksem on, kui ülejäänud 14 endises liiduvabariigis. Linnulennuline ülevaade maailma autonduses toimunust ajavahemikus 1886-2019, tubli sissejuhatus teemasse, oli sellega sündinud. Loogiline oleks täna sealt edasi minna näiteks riikide, tuntud või vähem tuntud firmade käsitlemisega. Süüvida tehnilistesse arengutesse ja disaini, autotööstusse ja autoellu. Tutvustada detailselt autoasjandust enim edendada aidanud persoone. Eestis, kus iseseisvusaastatel on ilmunud vähe autoraamatuid, oleks piiriks üksnes taevas.

  Nüüd läheb jutt konkreetsemaks. Paljud profid alustavad uut raamatut kätte võttes esmatutvumist viimastest poognatest. Leides sealt põhjalikud registrid ja lehekülgede kaupa viiteid soliidsetele allikatele, on põhjust teos esimeselt leheküljelt lahti teha. „Kokkupõrge“ näiteks loetleb veerandsajal leheküljel raamatuid, ajakirju, artikleid, internetiallikad, video- ja heliallikaid, suulisi allikaid (intervjuusid), samuti raamatu ettevalmistamise käigus läbi uuritud arhiive. Raamatu sisu on liigendatud nelja ossa, nimedeks „Taust“, „Voorimehed: vana kiirusmaailm“, „Taksod: uus kiirusmaailm“ ning „Vana ja uue kiirusmaailma kokkupõrge“.

  Kui olete üsnagi põhjalikult uurinud näiteks taksodeks projekteeritud autode nagu Checker ja mitut marki nn Londoni taksode lugusid, on kerge võlutud saada taksonduse sünnist ja arengust Maarjamaal. Kujutleda ennast juhi poolt sõidutatuna mööda üpris kehvalt sillutatud tänavaid ja tolmavaid teid. Enamikule linnakodanikest oli takso üleüldse ainus võimalus autosõitu teha, autoomanikke oli Eesti Vabariigis ikkagi armetult vähe. Takso kui uue nähtuse asetumine elupilti – aga seda pilti on autoril õnnestunud maalida erksate värvidega - on kirjeldatud põhjalikkusega, millele arvatavalt kuigi palju lisada ei oleks ka parima tahtmise juures. Lühidalt – Riho Paramonovi kirjastus „Revaleta“ on alustanud tegevust tähtteosega. Ei tea ainsatki teist kirjastust tegutsevate kümnete seas, kes taolise vägitükiga oleks hakkama saanud. Alustuseks on reeglina ilmutatud midagi populaarset, mille müügiedu peab tooma raha järgmiste projektide käivitamiseks.

  Loomulikult on kirjastusi igasuguseid. Kõigile teada skandalisti kahekümnetuhandelist läbimüüki tõotava raamatu tootja on tehnikaprofi silmis võrreldav ettevõttega, kes sprotte purki ajab või euroaluseid naelutab. Tegelikult on võrdlus viimaste suhtes ebaõiglane, sest sprotte ja euroaluseid on vaja kõigile, kuuekümneseitsmendat raamatut kellegi veidralt ja viltu elatud elust aga üldse mitte. Mure on selles, kuidas kvaliteetseid raamatuid trükkides ellu jääda. Meile saada oleva informatsiooni alusel püüab „Revaleta“ nimelt neile keskenduda.

  Müts maha, aga teeme siin väikese rehkenduse. Eesti Vabariigi autoloo teistest tahkudest saaks veel ühe paksu raamatu koostada. Viis aastat uurimist professionaali vääriva palgaga teeb vähemalt sada tuhat eurot. Sellele lisanduvad toimetamise, kujundamise ja trüki kulud. Läbimüügi võimalused funktsionaalse kirjaoskuse galopeeriva allakäigu tingimustes on mõõdetavad sadade, mitte enam kümnete tuhandete eksemplaridega nagu kaheksakümnendail. Jätame raamatute tänased selgelt kõrgemad hinnad kõrvale võrreldes aegadega, kui „kunst kuulus rahvale“. Vende esimese ande hind oli 69 kopikat, poole paksem, kvaliteetsel paberil „Kokkupõrge“ maksab aga 25,50 eurot. Tänases kontekstis isegi odav, kui kõrvutada hoopis halvemale paberile trükitud ja ainsagi illustratsioonita romaanide hinnaga. Hind hinnaks, aga huvipuuduse kahanemine kvaliteetse informatsiooni vastu lausa kahe suurusjärgu võrra neetud nõukogude ajaga võrreldes paneb sügavalt ohkama.

  Unistagem veel, juba ette teades, et näiteks riik oma õlga eales taoliste raamatute väljaandmisele alla ei pane. Meenuvad meie ponnistused üheksakümnendate alguses, kus võinuks ajakirjade „Tehnika - molodjozhi“ ja „Junõi tehnik“ head traditsiooni sadades tuhandetes noortes tõelise tehnikahuvi kasvatamisel jätkata vastava eestikeelse ajakirja asutamisega. Jah, ajad olid keerulised – aga täielikult puudus ka nägemus ja perspektiivitunne. Meenutuseks – 1990. aastal trükkis „Tehnika ja Tootmine“ suurest paberipuudusest hoolimata Eesti esimese poisteajakirja proovinumbri lausa 30 000 eksemplaris, mis kõik haarati lennult. Titaanlikuks katseks läbi murda see jäigi.

  „Revaleta“ võiks välja tuua vähemalt ühe köite ENSV autoloost viiekümne aasta vältel (1941-1991). Meie kätte pole muide sattunud ühtki tõelist uurimust N.Liidu autoloo kohta, kui mitte arvestada Michigani majandusprofessori Lewis H. Siegelbaumi 308lk raamatut „Cars for Comrades“ (Cornell University Press, 2008). Taas üks võimalus eesti keeles midagi suurt korda saata. Ülal mainitud „Autoentsüklopeedia“ vihikute seas olid head müügiarvud näiteks sellel, mis kandis pealkirja „Nõukogude autod läbi aja“. Asi pole ju selles, et me toda aega, toda režiimi taga igatseksime. Lihtsalt inimloomusele on omane lihtsamaid seoseid otsida, aga Venemaal ja Ukrainas toodetud autodega on mitme põlvkonna eestlaste seosed sootuks tugevamad kui mis tahes lääneriigis monteeritutega.

  Veel kaks tippteost, veel kümme aastat uurimistööd. Sellest helgest stsenaariumist ei saa vist iial asja. Või eksin ma? Eesti riigi etteotsa jõuavad lõpuks inimesed, kes tehnikakultuuri tähendust meie läbini tehnikast läbi ilmunud maailmas esmakordselt hoomavad? Erakapitali parimad esindajad tulevad „Revaletale“ tema misjonitöös appi? Lootus surevat viimasena. Pange oma õlg juba täna alla kirjastuse koduleheküljel e-poodi sisenedes. Aadress on

revaleta.eu/e-pood.