Taustapildil on Voisin C3

2015. aasta taustapiltidele paneme me autod, mis esindavad ammuilma hääbunud, aga omal ajal kõige väljapaistvaimate hulka kuulunud automarke.

   Prantsuse Vabariik andis maailmale rea kõige ainulaadsemaid konstruktoreid ja disainereid eesotsas Ettore Bugatti, Gabriel Voisini ja Paul Albert Buccialiga. Neid mehi sidus raugematu mässulisus, püüd konventsionaalsed tehnilised lahendused enneolematutega asendada, samuti rahulolematus autode tavaks saanud välis- ja sisekujundusega.

   Gabriel Voisin (1880-1973) oli Pariisis autoehitajaks hakkamise hetkeks (1919) ehitanud suures tehases üle 10 tuhande Hispano-Suiza ja Salmsoni mootoriga lennuki. Sõja järel tellimusi lennukitele enam ei saadud ja ettevõtte paarile tuhandele töötajale püüti elatis kindlustada jalgrattaid, monteeritavaid elamuid ja autosid tootma asudes. Nii nood elamud kui pneumaatiliste kandestruktuuridega ehitised kuulusid esimeste hulka maailmas, viidates omakorda 40aastase Voisini väsimatule leidurivaimule.

   Voisini esimene, 18 maksuhobujõuline mudel C1 põhines algselt Citroënile loodul, mis määras ka mootori suhteliselt ebahariliku tüübi. Tegu oli ameeriklase Charles Y. Knighti (1868-1940) välja mõeldud, klappide asemel siiberjaotust omava jõuallikaga. Selliseid vaikselt ja sujuvalt töötavaid mootoreid pruukisid Euroopas näiteks Daimler, Falcon, Minerva, Panhard-Levassor, Stoewer, Laurin & Klement jt.

   Nimetatud 3969cm³ töömahuga reasneljane püsis Voisini kataloogis hulk aastaid, konstruktor täiustas seda veel mitmeti (näiteks alumiiniumkolbidega) ja kergemate keredega autod olid võimelised sõitma 125 km/h. Mudelil C3, mida ehitati aastast 1922, arendas mootor 100 hj, aga hilisema C5 puhul räägitakse sportvariantidega seoses koguni 140 hobujõust.

   C3 tõrjus 80hj C1 üsna pea välja, seda tehti nii lühikese (C3C) kui pika telgede vahega (C3L). 25 hj/l oli kahekümnendate aastate keskel eeskujulik erivõimsus, peaaegu võrdne kuulsa 8liitrise Hispano-Suiza Boulogne´i näidatavaga. Enesekindel Voisin teatas, et maksab poole miljoni frangi suuruse preemia tootjale, kelle võrdse suurusega auto tema C3 näitajaid ületab. Väljakutset ei võtnud keegi vastu. C3 müüdi hea eduga, aga mark laiendas valikut nii alla- kui ülespoole. Sündis esimene kuusilindriline mudel C11 töömahuga 2325 cm³, mille kolvikäik ja silindri läbimõõt olid võrdsed 1,6liitrise neljasilindrilise C7 omadega.

   Taustapildil näete pika telgede vahega Avions Voisin C3 Cabriolet Transformable´it, millele kerefirma Rotschild et Fils ehitas 1925. aastal limusiinkere. Juht istus selles vihma ja tuule käes, muidugi niiskust taluval nahkistmel. Härrasrahvas sõitis naturaalnahast katuse all kõigi mugavustega, istudes efektse kirju kangaga kaetud diivanil, põrandal pehmed vaibad, ees väärispuidust baarikapp, mille külmikusse mahtus paar pudelit vahuveini. Juhile anti korraldusi „sisetelefoni“ kaudu, mille kuuldetoru oli kinnitatud tema parema kõrvaga samale kõrgusele.

   Rikkalikud ehisdetailid nikeldati, tööriistakast oli integreeritud vasakpoolsesse astmelauda, kere taha kinnitusid väike pakiruum-reisikirst ja paar varuratast. Võimsast prožektorlaternast, mida juht sai pöörata, oli kasu näiteks tundmatuil tänavail majanumbreid otsides. Kõige selgem viide tollal moes olnud kunstivoolule Art déco on loomulikult Voisini rohmakas, lehtmetallist kokku needitud, lindu kujutav maskott. Võrrelgem seda näiteks imekauni ja õhulise, kurge kujutava maskotiga Hispano-Suiza radiaatoriümbrise kohal.

   Gabriel Voisin kui arhitektiharidusega mees oli muide nende esirinnas, kes oma autokerede juures vahelduseks koguni kubismi juurutas. Kolmekümnendatel aga, vastupidi, maailmas esimeste seas aerodünaamilise nn pontoonkere valmis sai (1935). Insener ja endine lennukiehitaja temas viisid endastmõistetavalt kergete alumiiniumkerede juurde. Kõvade puiduliikide ja alumiiniumi kombineerimisel oli võimalik kerede massi olulisel määral kahandada.

   Kõnealune Voisin C3 pannakse veebruari alguses Pariisis firma RM Auctions korraldatavale oksjonile. Tema hind ületab arvatavalt 200 000 euro piiri. Voisine kohtab oksjoneil üldse harva, pea pooled pakutuist on jäänud viimastel aastal ka müümata, sest omanikud pole saanud soovitud kõrget hinda. Kalleimaks on osutunud üks 1935. aasta C25 Aerodyne, mis vahetas omanikku 1 442 980 euro eest.