Taustapildil on REO Two-Cylinder Tonneau

 Maailma esimese suurseeriaauto Oldsmobile Curved Dash Runabout loonud Ransom Eli Olds ja tema rahastajad esotsas Samuel L. Smithiga ei jõudnud kokkuleppele edukaks osutunud firma edaspidise strateegia osas ja leiduril tuli lahkuda.

  Suurt sõnaõigust ei saanudki tal firmas Olds Motor Works olla, kuna aktsiapakk jagunes suhtes 500:1 Smithide perekonna kasuks. 1904. aasta alguses tekkinud tüli järel omanikega, kas tahtsid Curved Dashi tootmise lõpetada, pidi insener lahkuma küll omanimeliset firmast, kuid õnneks mitte autotööstusest. Ideid tal jagus, vaja oli leida vaid uued rahastajad.

  Tema reputatsiooni juures – aga see püsis kõrge suurmehe surmani 1950. aastal – oli uue margi loomine vaid aja küsimus. Sündiski see juba mõne kuu möödudes sealsamas Lansingis (Michiganis) nime all R.E. Olds Company. Smithid ei saanud teise Oldsi tekkimisega samas linnas loomulikult kuidagi nõusse jääda, tülide vältmiseks tulevikus nimetati uus ettevõte kibekähku ümber REO Motor Car Companyks. Nimi ei tähistanud mitte vaid eestvedaja initsiaale, väidetavalt on reo kreeka keele verb, mis jooksmist tähendab. Edaspidi kirjutati marginimi kujul „Reo“ ja nõnda see jäi hääbumiseni 1936. aastal.

  Nõrgajõulisel Curved Dashil ei saanud pikemas perspektiivis tõepoolest edu olla, sestap võttis uus mark kõigepealt ehitada kaks korda kallimaid kahesilindrilisi autosid, millel oli tervelt 16 hj varuks. 14. jaanuaril 1905 avatud viienda New Yorgi autonäituse naelaks kujunes 1250 dollarit maksev REO. Kvaliteetauto, mis andis silmad ette hoopis odavamatele kahesilindrilistele, nagu 750-800 dollari vahemikku jäävad Maxwell Model L ja Ford Model C.

  Vahemärkusena olgu öeldud, et Ransom Olds ühesilindrilistest sõidukitest ei loobunud, lisades otsemaid ka kaheksahobujõulise Model B, mis ehitati esiklapsega võrreldes 25 cm võrra lühema telgede vahe ja täiselliptilise vedrustusega. See odav auto jäi tootekataloogi koguni 1910. aastani, aidates Reol läbimüügilt tõusta lausa kolmandale kohale Fordi ja Buicki järel. Seevastu 1906. aasta neljasilindriline 24-hj Reo, mis maksis 2500 dollarit, jäeti mõne kuu möödudes kõrvale. Nimelt selle ajani, kui arvati aeg küpse olevat nimetatud hinnatasemel konkureerima hakata. Reo Four ilmus taas kataloogi 35 hobujõulisena aastal 1910.

  Viieistmeline, 2,23 m pika telgede vahega kabriolett Detachable Tonneau oli 1905. aasta kahesilindrilise puhul ainus keretüüp, ühesilindrilist tehti seevastu kerge ja lihtsakoelise, klapitava lisaistmega varustet autovankrina Runabout. Tüüpiline nn valgevaseajastusse kuuluv sõiduk näeb kujult ja viimistluse poolest üsnagi uhke välja. Vaadake näiteks neid arvukaid kerele käsitsi veetud kaunistustriipe ja messingdetailide küllust.

  L-kujuliste silindripeadega lamamootorile on paigaldatud koguni kaks karburaatorit, planetaarkäigukast on kahekäiguline, jõuülekanne toimub ketiga. Auto õõtsub poolelliptilistel vedrudel, pidurdatakse üksnes tagarattaid. Konkreetsel eksemplaril on mitte üks vaid koguni kaks atsetüleenigeneraatorit, üks esilaternate ja teine suure lisalaterna tarvis. Enne elektrivalguse kasutuselevõttu autodel valgustasid teed teadupärast gaasilaternad.

  Auto oli läinud sajandi esimesel kümnendil ikkagi veel selline harv nähtus, et näiteks Ameerika Ühendriikide presidendil Theodore Rooseveltil ametiautot polnudki. Salateenistusel oli siiski kasutada üks auruauto White. Et president mõnelgi puhul end autoga sõidutada lasi, annab tunnistust üks 1908. aastal tehtud foto. Tegemist on kahesilindrilise Reo mudeli 1907. või 1908. aastasse kuuluva edasiarendusega, mille telgede vahet oli pikendatud 2,39 meetrini ja mootori võimsust suurendatud 2-4 hj võrra. Roolis istub Ransom E. Olds isiklikult, ainus mees neljast, kes kannab torukübara asemel derbyt ehk kõvakübarat.

  Meie pildil on Reo šassiinumbriga 339, mis osutab õige varajasele väljalaskele. Autol leidub mõningaid ümberehitusi, mis ta autentsust pisut vähendavad. Näiteks on lisatud ladusama kasutatavuse huvides elektristarter ja hõõglampidega suunatuled. Margi Reo esimese väljapaistva kordamineku tunnismärgina on auto aga hindamatu, kaugelt väärtuslikum tema eest läinud aastal makstud 60 500 dollarist.