TAUSTAPILDIL ON PACKARD TWELVE CONVERTIBLE SEDAN

Klassikalisteks hüütavate autode ajastu lõppu illustreerima sobib suurepäraselt see hunnitu kehteistsilindriline Packard, mida ehitati kõigest kakskümmend eksemplari.

  Seitsmeteistkümnenda seeria autod, mida toodeti vahemikus 1938. aasta septembrist 1939. aasta augustini, olid ühtlasi viimased, mille hulka kuulusid V-12 mootoriga varustatud mudelid 1707 ja 1708, neil oli vastavalt 134- ja 139tolline telgede vahe. Kokku ehitati taolisi 446, kõigil kapoti all 175-180 hj arendav, seega maailma võimsaimate hulka kuuluv 7,76liitrine jõuallikas.

  Viieistmelisi kabriolette (Convertible Sedan) tehti indeksi 1253 all tõepoolest imevähe, kahekümnest mainitust on säilinud arvatavalt viis või kuus eksemplari. Sestap pole ka ime, et kolme aasta eest kerkis konkreetse auto hind oksjonil 140 250 dollarini. Mõnegi teise tolle aasta ameerika auto hinnaga võrreldes on seegi arv, ausalt, enam kui tagasihoidlik. Arvestades näiteks üliolulist tõika, et 17. seeriaga pandi punkt V-12 mootorite valmistamisele.

  Majanduslikult oli margi otsus muidugi õige, sest ka kaheksa silindriga oli võimalik saavutada 160 hobujõudu (kahekümnenda seeria autol isegi 165 hj). Teisalt jälle – Packard oli mark mis maailmas esimsena V-12 mootori juba 1915. aastal seerikõlvuliseks viimistles. Taolisi mootoreid ehitati aastatel 1916-1923 tervelt 35 tuhat. Mudelinimi oli tollal Twin Six, et eristada seda kuuesilindrilisest Packardist.

  Tosina silindri juurde naasti alles 1931. aastal, kuna konkurentidel oli pakkuda terve rida 12- ja isegi 16silindrilisi autosid. Esialgu pruugiti nime Twin Six, aga 10. seeria Packarditel, mida toodeti 1933. aasta kevadest alates, tuli kasutusele kaasaegsem nimetus Twelve. Mootor arendas tollal 160 hj 3200 pöördel minutis.

  Packardi uuenduslikkus ulatus mootoritest hulga kaugemale. Näiteks hakati 1925. aastast kasutama veermiku keskmäärimist ja kahe aasta möödudes hüpoidpeaülekannet. Samaaegselt uue kahteistsilindrilise jõuallikaga pandi autodele sünkroonkäigukast, aasta 1937 tõi endaga sõltumatu esivedrustuse ja hüdropidurid. Kümnendi lõpus müüdud autodel oli käigukang kinnitatud roolisambale ja 1940. aastal pakuti lisatasu eest koguni klimaatorit.

  Kvaliteetautode tootmine hukutanuks firma vähimagi kahtluseta, sest näiteks 1938. aastal tegeles koguni pool tööjõust 8- ja 12silindriliste autodega, mis moodustasid väljalaskest pelgalt 8 %. Õnneks võeti paralleelselt toota ka hulga odavamad, nn juuniormudelid, mis „seenoridele“ tehtud suuri kulutusi tasakaalustada aitasid. Aastatel 1935-1942 valmistati ligemale 480 tuhat „juuniori“ (näiteks mudelid 110 ja 120) umbes 42 tuhande „seeniori“ vastu.

  1938. aasta novembris peetud New Yorgi autonäitusel esitleti mudeleid, mis olid järgmiseks mudeliaastaks tublisti täiendatud (lõppev aasta oli olnud kehvake ja läbimüüki oli tarvis iga hinna eest kasvatada). Packard, millel lähnes 40. sünnipäev, kontsentreerus siiski pigem 18. seeria autodele, mitte niivõrd Grand Central Palace´is välja pandud 17. seeriale.

  Packard oli soliidne ja stabiilne ettevõte, heades suhetes nii tarnijate kui oma tööväega. Margi uhket motot „džentelmenide ehitatud autod džentelmenidele“ esindas parimal moel president Alvan Macauley, keda loeti kõige korrektsemaks tööstusjuhiks ja kellele anti Teise maailmasõja ajal autotööstuse sõjatoodangu nõukogu presidendi vastutusrikas ametikoht. Packard, nagu juba aru olete saanud, oli läbi oma eksistentsi selgelt tehnilisele progressile ja kvaliteetsele teostusele pühendunud mark.

  Seitsmeteistkümnenda seeria Twelve esindas parimat, mis margil pakkuda oli. Mainitud 175 hobujõust piisas, et kiirendada üle kahe ja poole tonni kaaluv auto otsekäigul viiest viiekümne kilomeetrini tunnis ülisujuvalt umbes üheksa sekundiga. Kabriolett meie taustapildil oli ehitatud kahe seas pikema, 3530 mm-se telgede vahega, kaalus 2,67 tonni ning maksis 5395 dollarit. Käigukangi põrandalt roolisambale viimise eest tuli maksta 240 dollarit.

  Noid viimaseid uhkemaist uhkemaid Packardeid tehase kataloogis ei ehitatud lattu vaid tehti üksnes laekunud tellimuste alusel. Kaheksa aasta jooksul kokku valmis 5744 kaheteistsilindrilist Packardit. 1939. aasta Twelve leidis kodu nii Valge Maja kui Rootsi kuninglikus garaažis. Üks viimaseid eksemplare pandi vaatamiseks välja tehasemuuseumi.

  V-12 mootoritest siiski ei loobutud. Peainsener Jesse Vincent, kes kunagi ammu oli epohhiloova Twin Sixi välja mõelnud, arendas tootmiskõlvuliseks torpeedopaatidele PT sobiva 1200hobujõulise. Nende tootmine algas juba 1939. aasta esimestel kuudel, seega hulk aega enne Ameerika Ühendriikide sõtta astumist.