Taustapildil on Minerva AL

Teise maailmasõja eelsete kvaliteetautode ritta kuulusid ka mõned Belgias ehitatud eesotsas Antwerpeni margiga, mis kandis radiaatoriümbrisel tarkusejumalanna Minerva peakujukest.

  Firma asutaja, varem ajakirjanikuna leiba teeninud hollandlane Sylvain de Jong läks samuti kui kümned teised jalgrattavabrikandid esimese võimaluse tekkides üle neljarattaliste tootmisele. Jalgrattaid müüs ta Minerva ja Romania nime all, autode puhul pruugiti üksnes teaduse ja kunstide soosija nime. Kauni maskoti, olgu lisatud, kavandas kunstnik Pierre de Soete (1886-1948), mitmete konkursside võitja.

   Sylvain de Jongi ettevõte valmistas muuhulgas suurel arvul ka mootorrattamootoreid. Neid müüs ta isegi väga tuntud markidele eesotsas Royal Enfieldi ja Triumphiga. Nimetatud tulus äri ei lasknudki täielikult pühenduda autodele, pealegi ehitati uue sajandi esimesel kümnel aastal ka mootorrattaid Minerva.

   Esimestel autodel Minerva oli 2, 3 või 4 silindrit, aga esimene tõeline läbimurre tuli hoopis ühesilindrilise 636cm³ kergautoga Minervette. Teine toimus aastal 1909, kui Daimleri järel teisena Euroopas osteti litsents ameeriklase Charles Yale Knighti siibergaasijaotusega mootorite valmistamiseks. See mootoritüüp kindlustas erakordse sujuvuse ja madala mürataseme, mis oli iseäranis hinnatud kallite tõldautode juures.

   Viimasel rahuaastal 1913 ehitas Minerva umbes 3000 autot, need kuulusid nelja mudelkonda. Minervad jõudsid koguni kuninglikesse garaažidesse Belgias, Rootsis ja Norras. Sõja järel hakati tegema uusi 20- ja 30maksuhobujõulisi mudeleid. 1926. aastast peale olid kõigil autodel efektiivsed neljarattapidurid, raskemad said lisaks ka pidurivõimendi. Aastatoodang kasvas taas 3000 piirimaile ja osteti koguni toomispindu lisaks.

   1927. aasta uudiseks oli alumiiniumkolbide ja kergete terasest jaotushülssidega 5,9liitrine mudel AK, aga arengu tippu jõuti kahe aasta möödudes kaheksasilindrilise 6,62liitrise AL-iga. Need 130hj jõuallika, neljakäigulise käigukasti, neljarattapidurite ja 3900mm telgede vahega alusvankrid kuulusid kahtlemata Euroopa autoloomingu paremikku. Šassiide luksuslik rüütamine jäeti tuntud kerefirmadele eesotsas Brüsselis tegutseva Van den Plasiga.

Kuna puhkenud oli ülemaailmne majanduskriis, osutus kallis AL valeks autoks vales ajas ja kohas. Ameeriklased näiteks pakkusid tunduvalt võimsamaid 12- ja 16silindrilisi sõidukeid väiksema raha eest. Minerva ehitas nelja aasta vältel kõigest poolsada AL-i ja viimased šassiid viidi kerefirmadesse alles aastatel 1935-1936. Asjaajamisele ei tulnud loomulikult kasuks energilise Sylvain de Jongi surm 1928. aastal.

   Aastapäevad enne oma surma oli ta hoiatanud, et nüüdsest vajab publik väiksemaid ja säästlikumaid autosid. Kahtlane, kas tükk maad odavamale neljaliitrisele kaheksasilindrilisele mudelile AP-gi tehtud kulutus ennast õigustas, kuigi neid ehitati AL-ist kordades enam. 1934. aastast kuulus Minerva tütarettevõttena Imperia-Excelsiori gruppi, ta senine mudelivalik hüljati, vähesel arvul monteeriti üksnes mudelit AP.

   Iga AL kui parima Belgia margi tippmudel on täna tõeliseks vaatamisväärsuseks muuseumeis ja autokonkurssidel. Arvatavalt polegi neid järel rohkem kui üheksa eksemplari, kabriolette on selle arvu seas üksainus – Van den Plasi „kolmemahulise“ kerega varustatu meie pildil. See 1930. aastal ehitatud alusvankriga eksemplar on läbinud 18 000 töötundi nõudnud restaureerimise ja võitnud pool tosinat konkurssi. Samuti saavutanud 2007. aastal klassivõidu Pebble Beachis ning pretendeerinud üldvõidule (Best of Show).

   Viimati pakuti seda „neljakümnehobujõulist“ (40CV) kabrioletti müügiks 2014. aastal USA-s, aga siis müük ebaõnnestus. Omanik soovis nimelt hinda 1,25 ja 1,75 miljoni dollari vahemikus. Järgmine võimalus unikaalne sõiduk soetada avaneb sel kuul Itaalias. Auto hinnaks on prognoositud 1,1-1,3 miljonit eurot.