Taustapildil on MG Magna

Briti automark MG jäi ületamatuks kõiges, mis puudatas sportautonduse viimist massidesse mitmel kontinendil ajavahemikul 1930-1960, samuti väikesemahuliste mootorite varal peetud võidu- ja rekordsõitudes.

  Maailma kuulsaimate sportmarkide absoluutsesse tippu kuuluva MG sünd ja sirgumine käis tasahilju, otsekui hiilides. Cecil Kimber, kellel oli autoasjanduses mitmekesiseid kogemusi ja kes jätkas võidu sõitmist hoolimata avariis saadud vigastusest, mis ta eluks ajaks lonkama jättis, nimetati Oxfordis asunud Morris Garage´i müügidirektoriks ja seejärel direktoriks. Eluaastaid oli tal tollal 33.

  Morriste müügi ja hoolduse kõrval tahtis ta teha enamat. Alustas erikerega Morris Cowleyst, mis läks seeriasse Morris Cowley Chummy nime all ega maksunud kuigi palju rohkem tavalisest neljaistmelisest Cowleyst. Saanud avarama koostehalli, kasvatas ta nädalatoodangu kahekümneni. Esimene edu võistlustel viis mõtte kaheistmelise teisendi seeriatootmisele, kuid selle hind kujunes ülemääraseks ja kuue eksemplari müümisele kulus kuid.

  Tollesse perioodi 1924. aastal kuuluvad nii kaheksatahulise, tähti MG sisaldava embleemi registreerimine, ühe sedaanimudeli ja vähemalt 13 võistlusteks sobiva auto ehitamine tellimuste alusel. Margi MG esimeseks seeriamudeliks loetakse 1925. aastaks mitmel moel ümber ehitatud kabrioletti, mis oli juba hulga enamat kui erikerega Morris. Aastaga ehitati taolisi tervelt 135, nii lahtiste kui kinniste keredega, kahe- ja neljaistmelisi, samuti 2+2-kerega autosid.

  Kimberi äriidee oli teglikult imelihtne: kui õnnestub ehitada sportliku suunitlusega autosid, mis ületavad „algmaterjali“ dünaamikalt kas või 10 protsendi võrra, on selgelt parema juhitavusega ning väljanägemiselt efektsemad, saab neid müüa 25-40 % võrra kõrgema hinna eest. Esimeseks tõeliseks MG-ks sai 1928. aasta M-tüüpi Midget, mida käitas 847cm³ reasneljane jõuallikas võimsusega 20-27 hj.

  Midgetite igihaljaks kujunenud pesakonda kroonis peagi kolmveerandliitrises klassis võistlemiseks 746cm³-ni kahandatud töömahuga C-tüüpi Midget Montlhéry. Tollal ennekuulmatu surveastme 8,5:1 (alkoholisegud!) puhul võeti mootorist välja kuni 45 hj, vähendatud surveastme ja kompressori kombinatioon tagas 6300-6500 p/min puhul 52-60 hj.

  Midgeti ja 2,5liitrise mudeli 18/80 vahel haigutas hinnalõhe, mis tuli tingimata täita. Miks mitte kuuesilindrilise autoga? Sellised väikesed mootorid olid parajasti just moodi läinud. Triumph Scorpioni reakuuese töömaht oli 1203 cm³, Wolseley Hornetil aga 1271 cm³. Kuna Wolseley mark oli hiljuti Sir William Morrise valdusse läinud, olid 1,3liitrised ülemise jaotusvõlliga mootorid vabalt saada. Sündis esimene, F-tüüpi MG Magna (meie pildipaaril).

  Magna raskusekese oli viidud võimalikult madalale sellisel moel, et terasprofiilidest ja ümartorudest koostatud redelraami tagaosa asus allpool tagasilda. Telgede vahe võrdus 2388 mm-ga ja auto pikkus küündis 3,5 meetrini. Kõik 19tollised rattad olid vedrustatud poolelliptiliste vedrudega ja 8tolliseid pidureid käitati mehaaniliselt, trosside abil. Kodarrataste kesklukustus võimaldas neid kiiresti vahetada.

  MG tarvis pisut kohendatud mootorile pandi küll kaks karburaatorit SU, aga ametlikult ei ületanud võimsus 4100 pöördel minutis 37 hj. Seda oli ilmselgelt vähevõitu. Kiirus oli 110-115 km/h. Kiidusõnu sai pigem neljakäiguline käigukast, korralik juhitavus jäi loomulikult kõigile silma. Võidusõidumeelsed – Magnasid hakati pruukima nii trekil, teel kui maastikul (traielid) - lasksid omi autosid loomulikult tuunida.

  Kolme aastaga müüdi neid 250-300 naelsterlingi klassi kuuluvaid kahe- ja neljaistmelisi autosid ning alusvankreid kokku 1250. Umbes 190 šassiile tellisid omanikud tavalisest suuremal või vähemal määral erinevad erikered, olgu siis lahtised või kinnised. Kerestajate sekka kuulusid Abbey, Jarvis, Windover ja teised mainekad. Magna ostsid endale mitu tuntud võidusõitjat eesotas prints Ali Khani, prints Bira ja krahv Howe´ga.

  Järgnenud L-tüüpi Magnal, mille mootori töömahtu oli 1,1liitriste autode klassis võistlemiseks vähendatud 1086 cm³-ni, oli võimsus 6,2-ni tõstetud surveastme, avaramate gaasijaotusfaaside ning karburaatorite sättimise abil viidu 41 hj-ni. Neid tehti aastatel 1933-1934 kokku, šassiid kaasa arvatud, 576 eksemaplari.

  Lõpetuseks olgu lisatud, et sellesama mootori baasil ehitati mainitud aastatel ka MG Magnette K3. Tänu ülelaadimisele pigistati pisut enam kui liitrisest jõuallikast välja 115-120 hj, seda 6500-7000 pöördel minutis. Neljakäiguline käigukast sai juhtimist hõlbustava Wilsoni eelvalitsa. Eriti suured pidurid ja kütusepaagi maht 107 liitrit (mis aasta möödudes 125 liitrini kasvatati) reetsid auto otstarbe. Paljude võitude esiritta kuulus 1933. aasta maanteesõidul Mille Miglia saavutatud klassivõit. Neid võistlusautosid ehitati kokku 33.