Taustapildil on Maserati 5000 GT

Carrozzeria Frua ohtralt klaasitud kupee sai parajasti moodi tulnud ovaalsed esilaternad.

Mõnel viimasel aastal on superautole lisaks kasutusele võetud hüperauto mõiste. Tähistamaks autot, mille võimekus tänu kuni 2000 hj arendavale jõuallikale on väljunud isegi parimate kiirteede ette antud mõõtkavast. Autot, mis luuakse üksnes põhjusel, et on tekkinud uued tehnilis-tehnoloogilised võimalused – ja et reaalselt leidub väike uhkeldamiskire rahuldamiseks miljoneid välja käiv seltskond.

  Aastat kuuskümmend tagasi leidus planeedil mõni üksik hüperauto eelkäija eesotsas Ferrari ja Maserati tippmudelitega. Mõnevõrra teatakse Ferrari supermudelitest Superfast ja Superamerica, mida valmistati 30-50 eksemplari, paljude jaoks on aga päris tundmatu nende Maserati tehases loodud ekvivalent 5000 GT, mis lubas tolle aja kontekstis ulmelisena tunduvat kiirust 270 km/h.

  Maserati oli kahekümnendate aastate keskpaigast alates edukalt esinenud küll võidusõiduradadel maailma erinevais paigus, aga oma esimese suurel arvul tehtava mudeli 3500 GT prototüübi pani ta Genfi autonäitusele välja alles kolmekümne aasta möödudes. 1959. aastal toodeti umbes sadakond sellist kuuesilindrilist autot, koguarv küündis üle 2200.

  Firma oli teinud suuri kulutusi V-8 mootori ja vastava käigukasti evitamisele, paraku kahandati võistlusmootorite töömahtu rahvusvaheliste ettekirjutustega 1958. aastaks 3 liitrini ning 420 hj arendava, 300 km/h sõitva Maserati 450S-iga polnud autoradadel enam midagi peale hakata. Siiski – juba 1957. aastal pöördus firma ustav klient Temple Buell palvega ehitada talle kaheksasilindriline tänavaauto. Võistlusauto mürataset tuli selleks tublisti kahandada ja sellega ka edukalt tegeldi. Firma omanikele avaldas erilist muljet Pärsia valitseja Mohammad Reza Pahlavi samalaadne soov ja töö sai hoogu juurde.

  Mootori töömahtu suurendati 4,7 ja seejärel 4,95 liitrini, võimsus jäi eelkäijast hoopiski taltsamail isendeil vahemikku 325-340 hj. Pöörete arv 5800 p/min sellise võimsus puhul oli tuhande võrra madalam võrreldes 4,47liitrise mootoriga. Tublisti vaiksemalt töötas ka käigukast. Osa mootoritest oli varustatud 4 Weber-karburaatoriga, teistel manustas bensiini Lucase pritsesüsteeem. Maserati oli muide esimene firma Itaalias, kes Weberid Lucase vastu välja vahetas. Põlemissegu süüdati 16 küünlaga, õlitus oli kuiva karteriga.

  Autod ehitati telgede vahega 2600 mm, keskelt läbi olid nad 4,75 meetrit pikad ja 1,32 meetrit kõrged ning kaalusid poolteist tonni. Alul olid ketaspidurid vaid esiratastel, hiljem juba kõigil neljal rattal. Pruugiti 16tolliseid velgi, vastavalt ostja eelistustele olid need kas kilpide või kodaratega.

  Üsna tõenäoliselt oli tegu maailma kiireima autoga. Ajakirjanik parempoolsel istmel, läbis vilunud tehasekatsetaja Guerrino Bertocchi 28 km pika autotee Modena ja Bologna vahel 6 minuti ja 50 sekundiga. See annab keskmise kiiruse 245,8 km/h. Kiireimal kilomeetril fikseeriti seejuures kiirus 277,4 km/h, hiljem tuli liiklustiheduse kasvu tõttu kiirust mõnevõrra kahandada. Ohtlik oli asi nii või teisiti, isegi elukutselise võidusõitjaga roolis.

  Šassiid saadeti tehasest Torino ja Milano kerefirmadesse, kes üksteise võidu püüdsid tippmudelisse oma kogemustepagasist parimat valada. Autode viimistlemisel väärispuidu ja naturaalnahaga kulusid kokku ei hoitud, erandjuhul kasutati koguni ehisdetailide kuldamist.

  Aerodünaamika mõttes viimistletuim oli Ameerika miljonärile ja võidusõitjale Briggs Cunninghamile 1964. aastal ehitatud eksemplar. Selle kujustus sündis tänu katsetustele Torinos asuvas tuuletunnelis. Cunningham viis auto Monza trekile, kus veendus isiklikult, et tegemist võib olla tõenäoliselt kõige kiirema eksemplariga 5000 GT-de seas.

  Kuningate väärilise auto ostsid Reza Pahlavi ja Aga Khan, Fiati boss Gianni Agnelli ning teised tuntud isikud. Kuigi tootmine lõppes ametlikult aastal 1964 on teada ka paar kahel järgmisel aastal valminud eksemplari. Kaheksasilindrilised Maseratid ei kadunud kuhugi, järgmistel aastatel võis V-8 skeemi kohata mudelite Quattroporte, Mexico, Ghibli, Indy ja Khamsin kapottide all.