Taustapildil on Marmon Sixteen

Kuueteistsilindriliste seeriaautode tootmiseni jõudsid enne Teist maailmasõda terves ilmas ainult kaks firmat, Cadillac ja Marmon. Õnnestunud oleks sama äärepealt veel kolmandalgi, samuti USA-s tegutsenul, Peerless nimi.

 

  Cadillaci kahest täiesti erineva konstruktsiooniga kuueteistsilindrilisest mootorist on ka eesti keeles mitmel puhul juttu olnud, unustuse hõlmas on püsinud aga Marmoni veelgi võimsam, 200 hj arendanud jõuallikas.

   Täna pole ka tuhat hobujõudu kapoti all enam maailmaime, aga 80 aastat tagasi olid mootorite erinäitajad sootuks kesisemad. 25 hj/l ülelaadimiseta mootorist ammutada oli tubli saavutus. See oli praktiliselt kaheksaliitrise Bentley tase. Neid kuulsaid kuuesilindrilisi sportlikke autosid ehitati umbes sada, V-16 mootoriga Marmone aga pea neli korda enam.

   Howard C. Marmon sündis 1876. aasta maikuu viimasel nädalal Indianapolises (Indianas). Linnas, mille saatuseks oli kujuneda USA võidusõidupealinnaks. Linnaks, kus mõnekümne aasta möödudes tegutses terve rida automarke ja komponentide tootjaid.

   Howardi isa oli suure masinaehitusfirma Nordyke & Marmon kaasomanik ja ta sisendas ka poegadesse austust kvaliteetsete toodete vastu. Tema juhtmõte oli: „Kui tuleb päev mil me hakkame konkurentsis püsimiseks valmistama odavalt vähekvaliteetset toodangut, on mõistlik tehase aknad laudadega kinni lüüa ja ära koju minna.“

   Võib öelda, et Howard Marmon juhindus sellest austust väärivast põhimõttest terve oma karjääri jooksul. Tema esimesele autole pandi õhkjahutusega V-2 mootor, järgnesid V-4 ja koguni V-8. Tõeliselt kuulsaks sai 1902. aastal sündinud automark 9 aasta möödudes, kui Ray Harroun võitis mudeliga Marmon 32 „Wasp“ Indianapolise trekil peetud esimese 500 miili sõidu. Järgmisel, hästi ehitatud ja hinnalisel mudelil 48 oli samuti 6 silindrit. 1916. aasta mudel 34 paistis silma alumiiniumisulamate küllusliku kasutamisega.

   Marmoni turundus ja müügivõrk jäid ta kvaliteetsetele autodele selgelt alla, sellest margist ei sündinudki eales tõsist konkurenti Cadillacile ja Packardile. Üht kui teist püüti mudelivaliku mitmekesistamise ja tootmise rentaablimaks korraldamise alal ette võtta ja tulemusi see ka andis.

   Aasta 1929, kui tehti üksnes 8silindrilisi 76-86 hj autosid, tõi endaga kõigi aegade müügirekordi, mis ületas 29 tuhande piiri. Järgmisel aastal lisati kolmas, 125hj mootoriga mudel Big Eight. Saabunud majanduskriisis oli veelgi kohatum loota Howard Marmoni lemmiklapse, 16 silindriga tippmudeli edu. Seda autot oli ta projekteerima asunud muidugi juba ammuilma, aastal 1926.

   Turule jõudis Marmon Sixteen Cadillaci vastava auto järel teisena, 1931. aasta aprillis. Sõidukit käitava jõuallika töömaht ületas kriipsu võrra 8 liitri piiri ja tänu alumiiniumi ohtrale pruukimisele oli mootor suhteliselt kerge. Kasutati nn märgi hülsse, rippklappe, surveaste oli 6,0:1. Võimsus 200 hj tuli kätte 3400 pöördel minutis.

   Telgede vahe oli pikem kui eales – 3680 mm. Käigukastis ülima sujuvusega, vaikselt töötava ja tohutu tõmbega mootori taga piisas kolmest käigust. Kõik rattad olid vedrustatud poolelliptiliste vedrudega, mehaanilises pidurajamis leidis kasutamist vaakumvõimendi.

   Silmapaistva konstruktsiooniga alusvankrile pakuti kaheksat tüüpi keresid, kahe istmega kupeest limusiinini. Kujustus telliti riigi ühe kuulsaima tööstuskunstniku Walter D. Teague´i büroolt. Sellega tegeles konkreetselt disainiguru poeg Walter juunior. Art Deco motiivid joonistusid selgelt välja, need autod olid suursugused.

   Cadillacist küll võimsam, maksis Marmoni tippmudel umbes 750 dollarit vähem. Sellegipoolest kuivas klientide arv kiiresti kokku. 1933. aastal, kui Sixteen oli ainsana jäänud hääbuva firma kataloogi, loetleti kõigest 86 tellimust. Hetkeks, mil pankrotihaldur majja ilmus, oli Howard Marmonil valminud eriti moodsa 12silindrilise mudeli prototüüp (õnneks on margi luigelauluks osutunud auto tänini säilinud).

   Pildil kujutatud erkkollase kere ja naturaalnaha asemel riidega kaetud istmetega kabriolett kuulus kunagi Howard Marmoni abikaasale. Oksjonil müüdi see auto 5 aastat tagasi 330 000 dollari eest. Tänavu on makstud ühe 1931. aastal ehitatud eksemplari eest koguni 1,32 miljonit dollarit.