Taustapildil on Lincoln Indianapolis

Viiekümnendate aastate esimesel poolel tuli Fordi kompanii stuudiotest ulmelisi ideeautosid nagu küllusesarvest. Kujustuskunstnike kujutlusvõimel lasti vabalt perutada ja „üle võlli“ minek oli üpris tavaline.

  Osalt sellist tulemust oodatigi, sest samuti talitasid ju konkurendid General Motorsi ja Chrysleri arenduskeskustes. Näitusekülastajad vapustati kollektiivselt ja katkematult lennuki-raketiteemat autokujustuse juhtmotiivina aus hoides. Ford ehitas aastatel 1952-1956 ainueksemplarid X-100, XL-500, FX-Atmos, X-1000 ja Mystère. Kuulsaimaks kõigist sai aga lainelise klaaskupliga Lincoln Futura, mille alusel loodi Batmani auto Batmobile.

   Ideeauto Lincoln Indianapolis (1955), ameerika omadest selgelt stiilsem ja väljapeetum, sündis Torinos. See oli üpriski kummaline aeg autokerestuse maailmakeskuseks kujunenud linnas. Avukad väikesed ettevõtted võitlesid ellujäämise nimel ja otse loomulikult ei põlatud ära rikkast Ameerikast saadud tellimusi. Selle nimel tehti omajagu tööd ja meiegi tänane näide kuulub ponnistuste hulka, millega püüti köita Detroidi tähelepanu.

   Carrozzeria Boano tegutses kõigest ajavahemikus 1953-1957, aga ta mõju oli kordades suurem sellest, mis nimetatud perioodil korda saadeti. Mario Felice Boano elulugu oli kirju sündmustest ja saavutustest. Alustanud karjääri Stabilimenti Farina juures, suundus ta Pinin Farinasse, seejärel (1936) püüdis ise ettevõtjana kätt proovida, aga oli ikkagi sunnitud Pinin Farina juurde palgatööle naasma. Sõja järel ühines Carrozzeria Ghiaga, siis müüs oma osakud ja lõi Carrozzeria Boano. Kuna tal oli aastaid juba 50, sai peadisaineriks pea sama andekas poeg Gian Paolo Boano. Ajad olid kehvad ja firma polnud paraku kestma määratud.

   Kunagine tööandja Ghia oli Chrysler Corporationiga sisse seadnud kestva, mõlemaid pooli rahuldava töösuhte. Mehed otsustasid omakorda Fordi tähelepanu köita stiilse ideeautoga. Aluseks võeti 1955. aasta Lincolni raam, mootor ja veermik. Tol aastal pruukis Fordi luksusmark 3,12 m pikkust telgede vahet, ta 5,6liitrine V-8 mootor arendas 225 hj.

   Auto kujustus jättis soovida. Näiteks puudus tal endiselt panoraamtuuleklaas, mida rakendati ka palju odavamatel ameerika autodel. Boano sellist möödalaskmist endale muidugi ei lubanud – ja ega Lincolngi järgmisel mudeliaastal enam mitte, kui ta sättis 3 tolli pikema telgede vahega autole pindalalt suurima panoraamklaasi USA-s, seega terves ilmas.

   Nimi Indianapolis tähendas muidugi ülimat sportlikkust ja autole anti sedaani asemel kahe istmega kupee vorm. Väljalasketorud külgedel olid samuti selgelt seotud võidusõiduteemaga, aga tegu oli butafooriaga, pelgalt kujustuselemendiga. Kolm toruotsakut kummalgi küljel viidanuks nagu kuuesilindrilisele mootorile, aga neli koormanuks külje visuaalselt liiga üle, sestap jäädi kolme juurde.

   Püstiasendis laternapaarid otsekui ennustasid samal moel paigutatud esilaternate Quadra-Lite kasutamist 1957. aasta Lincolnil. Tagatiibade otsad, nagu paljudel tollastel USA ideeautodel, meenutasid reaktiivlennuki düüse. Kroomitud detailide kuju ja nende oskuslik doseerimine viitavad ülimale professionaalsusele. Maitsekas interjööris paelus kõige enam tähelepanu kindalaeka kaane laadse, ainsa hetkega avatava luugi taha peidetav armatuurlaud.

   Boano ponnistus õigustas ennast igati. Auto debüüt leidis aset kodulinna autonäitusel, mis kuulus tollal Euroopa olulisimate kilda. Indianapolise pildipaar kaunistas mõjuka ajakirja „Auto Age“ 1955. aasta novembrinumbri kaant ja küsimus kõlas: „Kas tegu on järgmise Lincolniga?“

   Henry Ford II ostis auto ära ja kuluaarides räägiti, et Ford Motor pakkuski Boanole kümneaastast lepingut konsultandi ja kerestajana. Kas see oli päriselt nõnda või mitte, aga isa ja poeg võeti peagi hoopis Fiati palgale. Koos asutasid nad Itaalia esimargile uue stiilikeskuse – ja see oli hoopis midagi kindlamat, kui oodata mõnd tellimust Fordilt.

   Eeskujulikult ennistatud Lincoln Indianapolis müüdi novembri lõpul peetud oksjonil 1 550 000 dollari eest.