Taustapildil on Lagonda V-12

 

Lagonda, üks kauneima kõlaga marginimised üldse, pärineb USA Ohio osariigis Springfieldis voolavalt jõekeselt. Tolles linnas sündinud Wilbur Gunn leidis uue kodu Suurbritannias ja asutas seal 110 aastat tagasi sellenimelise mootorratta- ja automargi.

  Autodeni jõudis mees alles Lagonda Motor Company seitsmendal tegevusaastal, kui valmis 1,1-liitrise töömahuga mudel. Seda tahti nii enne kui pärast ilmasõda, kokku ligemale 800, seejärel läks tootmisse pooleteiseliitrine auto. Gunn suri 1920. aastal. Tema järel ettevõtet juhatanud mehed suurendasid küll väljalaset, aga kahekümnendate aastate keskpaigaks oli selge, et odavate autode turg tuleb jätta ikkagi markidele nagu Morris aastatoodanguga 55 000 kandis.

   Pöördeliseks osutus aasta 1926, kui sündis kahe plokis pöörleva nukkvõlli, poolsfääriliste põlemiskambrite ja rippklappidega mudel 14/60, millel olid tähelepanuväärselt võimsad neljarattapidurid ja üsna pea ka kerged kodarrattad. Põhjust oli tõsta uute autode hind kahekordseks, aga need 60-hj sedaanid ja kabrioletid müüsid sellegipoolest hästi. Läbimüük muidugi kahanes, aga kasum igalt eksemplarilt kahekordistus. Suund oli ilmselgelt õige. Järgnesid tõstetud surveastme ja kahe karburaatoriga sportmudelid lisanimega Speed. Nood tegid vähemalt 120 km/h.

   Lagonda sai hüüdnimeks „vaese mehe Bentley“, kuna maksis pea poole vähem, aga oli päris tubli auto sõidumehele. Liiati siis, kui omanik oli mootori Cozette´i kompressoriga vääristanud. Taolisi polnudki nii vähe – ligikaudu 13 % seitsme aastaga toodetud 1350 auto seas.

   Kolmekümnendad tõid endaga kolmeliitrise töömahu ja kuus silindrit. Autod muutusid seetõttu ka pikemaks, pikendatud telgede vahega mudeli puhul lausa 46 cm võrra. Siiski mitte vältimatult raskemaks, kuna Weymanni patendi alusel hakati ehitama kergeid riidest katendiga keresid. Nimekad kerefirmadki hakkasid Lagondade rüütamisele üha enam tähelepanu pöörama.

   Nende õnnestunud autode suurim puudus peitus raskesti lülitatavais käigukastides. Rohi küll leiti Maybachi eelvalitsaga kaheksakäiguliste käigukastide näol, aga kuna nood käisid imporditolli alla, tuli kliendilt küsida täiendavalt 75 naela ise seejuures midagi teenimata. Vaid 5 % toodetud ligemale 600 eksemplarist said endale kuulsa Doppelschnellgang-kasti.

   Majanduskriis tabas loomulikult ka firmat Lagonda Ltd., kelle aastatoodang ei küündinud nüüd isegi mitte kahesajani. Raskest seisust hoolimata tuli investeerida. Näiteks sündis 1,1liitrine Rapier, millel oli nii ülanukkvõlle kui karburaatoreid kaks ja võimsus küündis 5000 pöördel minutis koguni 60 hj-ni.

   Bentley 4½-liitriste eeskujul hakati ehitama ka senisest hulga võimsamaid autosid. Mootor ja neljakäiguline käigukast osteti sisse firmalt Meadows. Pikakäigulise, rippklappidega mootori töömaht oli 4453 cm³ ja võimsus algselt 108-110 hj, edaspidi forsseerituna aga 140 hj. Mudel Rapide M45 sõitis garanteeritult 100 miili tunnis (161 km/h). 

   Üks kergeks aetud ja tuunitud Lagonda tegelikult päästis brittide „näo“, võites 1935. aastal maailma olulisima pikamaasõidu Le Mans´is. Saavutus, mis on Bentley varasemate ja Jaguari hilisemate vägitükkide kõrval tolsamal rajal pea täiesti unustusse langenud. Võidukas auto, mida roolisid F.S.Hindmarsch ja L. Fontes kattis ööpäevaga 3006,8 km, näidates keskmist kiirust 125,28 km/h.

  Kõlab enam kui irooniliselt, et otse pärast suurimat võimalikku võitu autoradadel pidi firma välja kuulutama pankroti. Uueks omanikuks sai noor jurist Alan Good, firma ristiti ümber. Nimi L.G. Motors (Staines) Ltd. kinnistus õnneks siiski vaid paariks aastaks, edaspidi ehitati autosid nime all Lagonda Motors Ltd.

  4,5-liitrist mudelit LG45 täiustati astatel 1935-1938 kokku neljal korral (Sanctions 1-4). Muudeti süütsüsteemi ja sisselasketrakti, tõsteti surveastet, võimsus küündis lõpuks 150 hj-ni. Käigukastidesse lisati sünkronisaatorid, veermikule keskmäärimine, rattavahetusi hõlbustasid raamile ja tagateljele kinnitatud tungrauad. Parim kuuesilindriline LG6 sai torsioonidega esivedrustuse, hüdropidurid ja hüpoidpeaülekande.

  1936. aasta Londoni autonäitus tõi endaga sensatsiooni. Rolls-Royce´i kõrval ainsana hakkas Lagonda saareriigis V-12 mootoreid ehitama. Jõuallika töömaht 4480 cm³ ei erinenud praktiliselt kuuesilindrilise omast, jäädes kaugele maha Phantom III-st (7340 cm³). Väga moodsa paljusilindrilise konstrueeris tegelikult Stewart Tresilian, aga pressis oli kasulikum teatada, et tegu on W.O.Bentley järjekordse meistritükiga.

  Viimane oli tõepoolest asunud Lagonda peainseneri ametisse ning tal oli mootori ja auto lõplike lahenduste kohta kaalukas sõna öelda. Tresilian valis tolle aja kohta eesrindliku silindri läbimõõdu ja kolvi käigu suhte 0,88, mis võimaldas maksimumvõimsuse 175 hj saavutada 5500 pöördel minutis. Tuleb tunnistada, et stendil fikseeriti viiel tuhandel pöördel „kõigest“ 156 hj. Samas on üldiselt teada, et kahe Le Mans´i võistlusteks ette valmistatud eksemplari mootorid arendasid surveastme 8,8:1 ja nelja karburaatori toel 215-225 hj. Mõlemad autot olid väga kiired, platseerudes Bugatti ja Delage´i järel kolmandaks-neljandaks keskmise kiirusega 134,14-134,55 km/h.

  Tugeva raami X-kujulise seotise tõttu kinnitati 4-käiguline käigukast mootorist eraldi. Salisbury hüpoidpeaüleanne oli tavaliselt arvuga 4,45, aga see oli üks viiest võimalikust. Roolireduktoris oli kasutusel tigu, pidurisüsteemis kaks peasilindrit, esivedrustuses õõtshoobade paar koos pikuti asetseva torsiooniga. Kodarrattad olid 18-tollised ja diagonaalrehvid mõõduga 6,5x18.

  Arusaadavalt püüti 6- ja 12-silindriliste autode raame ja veermikke võimalikul määral unifitseerida. Ootuspäraselt olid hüdraulilise ajamiga tungrauad kinnitatud ka mudeli V-12 esivedrustuse lähedusse ning tagasilla külge. Keskmiselt kaalus selline Lagonda-kabriolett kahe tonni ringis, sõitis vähemalt 165 km/h, saavutas 100 km/h paigalt 14,5 sekundiga ning tarvitas umbes 20 liitrit „sajale“.

  Lagonda tippmudelit ehitati sõja puhkemiseni (prototüübid kaasa arvatud) kõigest 187-189 eksemplari. Hulga rohkem muide, kui mudelit LG6, mida tehti vaid 85. Pole siis ime, et eeskujulikus korras kaheteistsilindrilise hinnad algavad täna veerandist miljonist eurost.