TAUSTAPILDIL ON CHRYSLER C300

Ameerika suuruselt kolmas autokontsern Chrysler Corporation valmistus viiekümnendate teisel poolel aset leidnud kõrgete panustega mänguks sõidukite kujustuse ja mootorite võimsuse vallas silmatorkavalt hästi.

   Aasta 1954 oli olnud Chryslerile eriti kesine, kuna toodeti kõigest 723 300 autot eelmise aasta 1 246 000 vastu. Mahajäämus Ford Motor Companyga võrreldes kasvas 300 tuhandelt enam kui 900 tuhandeni. Ka polnud Chrysleril pakkuda nn personaalmudeleid mõneti uhkeldamisele kalduvale, samuti kiirusejanusele ostjale, kaasa arvatud Chevrolet Corvette´i ja Ford Thunderbirdi laadsed sportlikud autod.

  Chrysler, tuleb öelda, oli uutele ideedele siiski vägagi avatud. Seda tõestas näiteks pikk rida huvitavaid ideeautosid, mis sai alguse juba aastatel 1940-1942 (Newport, Thunderbolt) ning jätkus 1950. aastast ainueksemplariga Plymouth XX-500. Sellele järgnesid nelja aasta jooksul riburada pidi Chrysler K-310, Chrysler C-200, Chrysler SS, Chrysler D´Elegance, De Soto Adventurer, Dodge Firearrow (neli erinevat), Chrysler Le Comte, Chrysler La Comtesse, Plymouth Belmont, Dodge Granada, De Soto Adventurer II ja Plymouth Explorer.

  Nende seas oli ka rodstereid ja kupeesid, kuid Corvette´i ja Thunderbirdiga konkureeriva seeriasportautoni nood ei viinud. Kui mitte välja arvata 117 eksemplaris ehitatud Dual Ghia, mida käitas Dodge´i 220-hj V-8. Ameerika publikuni jõudis see kauni Itaalias ehitatud kerega kallis auto 1955. aasta juuni lõpul. Tolleks hetkeks oli Detroidis Jeffersoni avenüül tegutsevas tehases juba alanud maailma võimsaima seeriaauto, 300 hj arendava Chrysler C300 tootmine.

  Chrysleri uus boss Tex Colbert sai väga hästi aru, et firma käekäigu parandamiseks on vaja teha kardinaalseid muudatusi, kuid evitada oli neid võmalik mitte varam kui aastal 1955. Üks selge näide oli nn divisionide moodustamine markide ja tootegruppide lõikes. Arendustööks moodustati uued spetsialistide kooslused, mis keskendusid oma lõigule ja saavutasid ka edu.

  Colberti jaoks oli kuuesilindriline Chrysler minevikunähtus, V-8 mootoritest õnnestus võtta üha suuremaid võimsusi. Neid ehitati kahesuguseid, poolsfääriliste põlemiskambritega (kuulus „Hemi“), samuti polüsfäärilistega, milles klapid paiknesid põlemisprotsessi intensiivistamise tarvis diagonaalselt (näiteks mootoritel Spitfire). Viimased olid keeruka klapiajamiga Hemidest hulga odavamad toota, kuid erinäitajad olid samuti väga head.

  Veerandtuhandejõuline (15 hj võrra võimsam kui varem) Hemi oli standardmootor nii Chrysleri tippmudelil New Yorker kui parajasti margina Chryslerist eraldatud Imperialil. Chrysleri peainsener Robert M. Rodger, kes oli ka Hemi väljamõtlejate hulgas olnud, laskis 5,43-liitrise mootori „teravama“ nukkvõlli, lihttõukurite ja kahe neljalõõrise karburaatori abiga timmida 300 hj-ni.

  Ameerika mootoriinseneride unelmapiiri üks hobujõud töömahu iga kuuptolli (16,39 cm³) kohta sel puhul veel ei saavutatud, kuid juba järgmisel aastal jõuti eesmärgini. Mudelil Chrysler 300B arendas 354 kuuptolline jõuallikas kuni 355 hj ja 1958. aasta mudeli 300D 392 kuuptolline edasiarendus kuni 390 hj.

  Chrysler C300 (1956. aastast alates, kuni 300L-ini välja, lisati täht indeksisse pärast arvu) oli margi „lahingumasin“ millega võis NASCAR-i ja AAA võistlusi süstemaatiliselt võitma asuda. Neid koguneski muide tervelt 37, roolis sellised esimese suurusjärgu sõitjad nagu Tim Flock ja Lee Petty.

  Võimekas mootor ja kiireks sõiduks kohandatud vedrustus pisteti hartopkupee New Yorker mõnevõrra ümber ehitatud keresse, millel pruugiti Imperiali iluvõret, esikaitserauda ja kodarrattaid ning mudeli Windsor tagaosa. Chrysler tõusis 1955. aastal USA autotööstuses teadupärast stiililiidriks tänu peadisainer Virgil Exneri ja tema kaastööliste (C300 kallal töötasid näiteks Cliff Voss ja Tom Poirier) kordaläinud pingutustele. Intensiivne tegelemine ideeautodedega oli vilja kandnud! Nüüd oli General Motorsi kord vastset liidrit püüdma asuda, võimas ponnistus sai ilmsiks Generali kuulsatel 1959. aasta mudelitel.

  C300 dünaamika oli oma aja kohta võimas: 210 km/h ja 0-145 km/h 16,9 sekundiga. Maskuliinsel autol puudus muide tahhomeeter, aga see polnudki suur viga, kuna sõiduk oli saadaval üksnes automaatkäigukastiga PowerFlite. Hind 4110 dollarit ei olnud C300 erakordset potentsiaali arvestades sugugi ülemäärane. Lisandite hulka kuulusid rooli- ja pidurivõimendi, kütteseade, raadio, toonitud klaasid, istmete ajamid ja kodarrattad. Kliimaseadet isegi ei pakutud.

  Mudeliaasta jooksul koostati 1692 auto, aga neile lisaks saadeti välismaale veel 33 (sealhulgas üks kereta alusvanker). Kuigi parajasti olid moodi läinud kaht ja koguni kolme tooni kered, pakuti C300 ometi ainult valge, musta või punase kerega. Kõigil autodel olid beeži karva nahkistmed.

  Seeria 300 areng jätkus hoogsas tempos. Kahe aasta möödudes lisati valikusse kabriolett, kolmekäigulise TorqueFlite´i kõrvale pakuti valikuks manuaalkasti. Kasutusele võeti kütusepritse ja tegus torsioonvedrustus, umbes 15 eksemplarile pandi prantslaste neljakäiguline manuaalkast Point-á-Mousson, 6,77 liitrini kasvanud mahuga mootori võimsus ületas kohati 400 hj piiri.

  Suurte muutuste aasta 1955 tõi korporatsioonile nõnda vajalikku edu. Toodeti 1 361 800 autot. Vahe FoMoCo-ga tol kõigi jaoks kordaläinud aastal jäi siiski praktiliselt samaks, nimelt 880 tuhande peale. Sellegipoolest sai Chrysler Corporation end kolme vaala hulka lugeda, kuna Studebaker-Packard ehitas 182 100 ja American Motors 161 800 autot, rääkimata Kaiser-Willyse tehtud pelgalt 5800-st.

  Seeria viimasel mudelil 300L (1965) oli täiesti uus väljanägemine, mis pärines Exneri välja vahetanud peadisainerilt Elwood Engelilt. Indeksi C300 all 10 aastat varem alguse saanud muskelauto läks tööstuharu ajalukku kui üks Detroidi kroonijuveele.