Taustapildil on Bristol 400

Sportautolembeses Suurbritannia autoööstuses juhtus neljakümnendate aatate teisel poolel omapäraseid asju. Osa marke eesotsas Jaguariga kogus kenasti tuure, mitmed väiketootjad näitasid selgeid hääbumise märke aga suurimaks üllatuseks oli automargi Bristol sünd 1946. aastal.

  Filtonis tegutsev Bristol Aeroplane Company oli tolleks hetkeks juba 36 aastat vana ning maailmakuulus, näiteks selliste eesrindlike lennumasinate nagu Blenheim ja Beaufighter poolest. Tohutul ettevõttel jäi sõja lõppedes tootmisvõimsusi üle, miks siis neid mitte autode ehitamiseks pruukida?

  Autoehitusse siseneti iseäranis sujuval moel sel põhjusel, et Bristolis töötaval Don Aldingtonil juhtus olema vend Harold, kelle juhtida oli sportautode Frazer Nash poolest kuulus Isleworthi firma A.F.N. Ltd. H.J. „Aldy“ Aldington oli ühtlasi arvestataval tasemel võidusõitja ja vajalikes ringkondades oma inimene.

  A.F.N.-i omapära seisnes selles, et originaalsete autode ehitamine toodi alates 1934. aastast, mil neid valmis 39, järk-järgult ohvriks BMW agendi rollile Suurbritannias. Järgmise viie aastaga ehitati kõigest 29 Frazer Nashi, aga müüdi 707 BMW-d. Marginimi oli sel puhul Frazer Nash-BMW, kuigi vaid väike arv nimetatute seas koostati Isleworthis või sai brittide loodud erikere.

  Vennad Aldingtonid ei varjanud algusest peale oma vaimustust Fritz Fiedleri ja Rudolf Schleicheri loodud nutika kaheliitrise BMW mootori üle. Nimelt saavutasid konstruktorid lihtsamal moel võrdse efekti jõuallikatega, millel pruugiti kaht ülanukkvõlli. Mudeli BMW 328 kolme karburaatoriga mootori võimsus oli 80 hj, aga võistlusteks kohendatud teisenditel lausa 120-130 hj. Nood sõitsid voolujoonelistele keredele tänu vähemalt 220 km/h.

  1945. aasta septembris vabastati lennukitehas reast senistest kohustustest ja alltöövõtust, nüüd võis asuda autode tootmise kallale. Esimestes seeriates loodeti valmistada pooltuhat kupeed ja kabrioletti. Saksamaal õnnestus sõlmida litsentsileping nii kaheliitrisele, 2,5liitrisele kui 3,5liitrisele mootorile. Kaasa võeti ka kahe ülanukkvõlliga 2,5liitrise jõuallika prototüüp, paraku oli see 120 hj arendav veel täiesti viimistlemata. Enam sobinuks sõja eel valminud 3,5liitrine mudelile BMW 335, aga selgi puhul oli väiksemaid probleeme, mis eelistuse ikkagi kaheliitrise kasuks kallutasid.

  Harold Aldingtonil, kes oli nüüd kolonelleitnant ja arvestatav figuuur Suurbritannia luureaparaadis, õnnestus BMW peakonstruktorit Fritz Fiedlerit veenda Filtonisse tulema aitamaks kavandatud Frazer Nashi ja Bristoli marki autode arendustöös. Sama aasta detsembris otsustati, et A.F.N. Ltd keskendub kaheistmelistele sportautodele, aga Bristoli nime all hakatakse tegema sportliku suunitlusega sedaane.

  Esimesed Suurbritannias ehitatud BMW mootorid olid kavandatud maikuule, misjärel taheti neid katsetada mõnel Frazer Nash-BMW 327-l. Paralleelselt hakati ehitama algseid kupee- ja kabriolettkerega prototüüpe. Kerede alal paluti abi Itaalia meistritelt nagu Pinin Farina ja Superleggera Touring. Bristoli direktorid kahandasid Aldingtonide entusiasmi, välja tuldi kompromissettepanekuga: suurem osa keresid ehitatakse siiski Filtonis, aga itallased teevad kaks väikeseeriat.

  Esimene, sportnukkvõlliga varustet katsemootor arendas stendil 85,4 hj 4750 pöördel minutis, BMW standardmootor andis 4500 pöörde juures välja 80 hj. Enne katseautosse panemist asendati see nukkvõll pisut „taltsamaga“ ja sõjaeelne 327 läbis probleemideta umbes 80 000 km.

  Lennukitehases asutati autodega tegelev tütarettevõte ja esimesele mudelile omistati nimi Bristol 400. Laiem avalikkus nägi vastsündinud marki esmakordselt 1947. aasta Genfi autonäitusel. Välja pandi kaks Touringi kerega kupeed ja kaunis kabriolett Pinin Farinalt. Ehitatud oli see telgede vahega 2895 mm, auto oli BMW 328-ga võrreldes kolmveerand meetrit pikem. Kuuesilindriline mootor töömahuga 1971 cm³ arendas kõrgendatud surveastme ja kolme karburaatori toel 125 hj. Käigukast oli neljakäiguline. Sõltumatu esivedrustus saadi põikvedru abiga, taga olid loomulikult sillatala ja sõltuv vedrustus.

  1947. aastal suudeti koos selle šassiinumbrit 400/1/102 kandva kabrioletiga kokku ehitada 55 autot. Tüüpiline 400. seeria auto oli ikkagi kupee, mille esiosa kandis BMW-le iseloomulikke „neere“, varustatud 81hj mootoriga, mis tagas 1170 kg kaaluvale sõidukile kiiruse 140 km/h. Aastate möödudes erakordselt eksklusiivseks muutunud automargile aluse pannud „neljasadat“ ehitati 1950. aastani kokku 475 eksemplari. Kui mudel 401 välja arvata (605 eksemplari), siis oli tegemist edukaima tootega. Jäi ju 1959. aastani valminud mudelite 402, 403, 404, 405 ja 406 arv vahemikku 21-340.

  Automargi Bristol sünnis väga tähtsat rolli etendanud kabriolett müüdi 2016. aasta kevadel Monacos peetud oksjonil 224 000 euro eest.