Taustapildil on Aston Martin DBR1

Maailmakuulus briti automark sündis juba 1913 aasta suvel Londonis kui Bamford & Martin, aga tänagi tuntud nimi Aston Martin tuli kasutusele aastal 1921.

  Vähesel arvul kalleid autosid ehitavatel vabrikutel on reeglina küllaltki raske, sageli koguni võimatu kasumis püsida ja polnud seegi, 30 aastat Felthamis tegutsenud ettevõte mingi erand. 1946. aastal luges tööstur David Brown ajalehes „The Times“ kuulutust, et sportmark on saadaval. Sõja ajal oli mees hulgi käigukaste ja traktoreid valmistades teeninud kenakese varanduse ja autod huvitasid teda väga.

   Autodest teadis ta muide üht kui teist. Nimelt oli ta kahekümnendatel ise projekteerinud üpris keeruka kaheksasilindrilise pooleteiseliitrise mootori, aga kuna selle ehitamine pooleli jäi (valati üksnes plokk, mitte aga kaaned), kasutas ta oma prototüübil sisse ostetud Meadows-mootorit.

   Aston Martini müügipaberitele pandi käed alla 1947. aasta veebruaris.Brown omandas ettevõtte kõigest 20 500 naelsterlingi eest, aga mõned kuud hiljem soetas lisaks ka Lagonda margi, makstes 52 500 naela. Seda oli tal vaja eeskätt moodsa 2,6-liitrise mootori pärast, mille oli konstrueerinud ei keegi muu kui ringkondades kõrgelt hinnatud Walter Owen Bentley.

   Esimesel omaniku nimetähti kandval mudelil indeksi DB1 all pruugiti kaheliitrist rippklappidega neljasilindrilist võimsusega 90-95 hj. 1950. aastal valmis Lagonda 2580-cm³ mootoriga (105-120 hj) kaheistmeline DB2, kolme aasta möödudes aga 2+2 kerega mudel DB2/4, mida tehti lausa kolmes variandis. Viiekümnendate teisel poolel kolmeliitrise ja kuni 195 hj arendavana.

   David Brown oli autovõidusõidust selgelt sisse võetud. Ta palkas sõja eel Auto Unioni legendaarseid üheistmelisi projekteerinud tippinseneri Robert Eberan von Eberhorsti, kelle joonestuslaual sündis esmalt 2,6-liitrine 140-hj võistlussportauto DB3. Sakslase kodumaale naastes jäi selle võimeka auto arendamine Harold Beachi ja Ted Cuttingi kanda. Pannud kokku 2922-cm³ töömahu, surveastme 8,7:1 ja kolm karburaatorit Solex, võlusid mehed 6000 pöördel minutis välja 210 hj. Mudel sai indeksi DB3/S

    Tollal tuli majja võimekas John L. Wyer, kes sai alul tehnikadirektoriks ja 1956. aastal peadirektoriks. Ka tema, nagu David Browngi unistas päevast, mil Aston Martin ületab maailma olulisimal autovõistlusel Le Mans´is esimesena finišijoone. Miks ka mitte, sest Jaguar oli sellega juba kolmel korral toime tulnud.

   Uus võistlusauto sai indeksi DBR1 ja esialgse 2,5-liitrise jõuallikaga varustatuna polnud see ei piisavalt kiire ega ka mitte vastupidav. Seejärel kinnitati ta ruumilisse toruraami kolmeliitrine mootor. Selle surveaste küündis 9,3:1-ni ja kolme 45-mm Weber-karburaatoriga (üks lõõr silindri kohta) küündis võimsus 6250-6500 pöördel minutis vahemikku 254-265 hj. Viiekäiguline manuaalkäigukast ehitati muidugi Browni enda käigukastitehases.

   Kõik neli ratast olid vedrustatud torsioonidega ja pidurdatud Girlingi ketaspiduritega. Tagavedrustuses eelistati de Dioni skeemi, roolimehhanismis aga hammaslatti. Auto, pisut küll suurem kui DB3/S, jäi ometi kompaktseks ja kergeks. Telgede vahe võrdus 2,29 ja pikkus 4,02 meetriga ning tühimass püsis 800 kg piiril.

   Tony Brooks viis täiustatud auto 1957. aastal võidule juba esimesel olulisel võistlusel, milleks oli 200 km sõit Spa rajal Belgias. Sellel järgnes võit Nürburgringil, aga Le Mans´is tuli paraku katkestada. Sellise eelsoojenduse järel otsustati järgmisel aastal osaleda sportautode MM-võistluste arvestuses.

   Hooaeg algas süstemaatiliste käigukastiriketega, aga Nürburgringil võideti taas, sel puhul Stirling Mossi ja Jack Brabhamiga roolis. Le Mans´is katkestasid kõik kolm osalenud autot taas. Mõningast lohutust saadi Tourist Trophy võidust, mille tõid Stirling Moss ja Tony Brooks.

   Järgmiseks hooajaks ehitati veel kaks samalaadset, aga üksikasjus loomulikult täiustatud auto. Aasta algas kehvasti, katkestamisega Sebringi 12 tunni sõidus. Targa Floriol üldse ei osaletudki. Nürburgringil seevastu tulid Jack Fairman ja Stirling Moss esimeseks. Carroll Shelby ja Roy Salvadori, katnud Le Mans´is ööpäevaga 4347,9 km (keskmine kiirus 181,1 km/h), tegid suure unistuse teoks. MM-arvestuses oldi Ferrarist nüüd maas vaid kahe punktiga ja tekkis reaalne šanss meistrivõistlused võita. Nõnda sündiski, kui Shelby, Mossi ja Fairmani roolitud DBR1/2 Tourist Trophy´l võidukana finišeeris.

   Koitma hakkas keskmootoriga võistlussportautode ajastu, uued suured investeeringud autovõidusõitu poleks ennast mingil moel õigustanud. Pealegi kulus kogu arendusraha uue 3,7liitrise seeriaauto DB4 väljatoomisele. Firma jätkas David Brownile, 1968. aastast sir David Brownile kahjumi tekitamist ja kui ta Aston Martin Lagonda 1972. aastal 450 000 naela eest Company Developmentsile müüs, teenis ta reaalselt naeruväärsed 101 naelsterlingit.