Septembri taustapilt: 1973 Lamborghini Countach LP 400

  Meie omamoodi järjeloos oleme tänaseks jõudnud seitsmekümnendatesse aastatesse. Too aastakümme valmistas ette massilise pürgimise sisult ja vormilt erakordsete sportautode poole, mida me täna superautodeks kutsume. Nimetatud suuna eestvedajateks pidid vähimagi kahtluseta olema kaks Itaalia kanget, Ferrari ja Lamborghini.

  Viimasel, peakonkurendist hulga nooremal ja vähem kuulsal, oli eriti põhjust pingutada. Ütleme otse välja – traktoritööstur Ferruccio Lamborghini asutas autotehase Modenast 20 km kaugusel asuvasse külla eesmärgiga ehitada paremaid autosid kui Ferrari. Kuuekümnendate keskpaigaks, vaid mõned aastad pärast asutamist, oli mark võidusõiduautoliku mudeliga Miura tõepoolest eesmärgile õige lähedale jõudnud.

   Tolle Gran Turismo erakordselt kauni, tol hetkel täiesti võrreldamatu ja lahendusilt avangardistliku kere lõi XX sajandi suurimaid kujustuskunstnikke Marcello Gandini. Seejärel ehitati Sant´Agata Bologneses riburada pidi teiste ebaharilike nimedega seeria- ja ideeautosid Marzal, Islero, Espada, Jarama ja Urraco. Kerestajate seast oli partneriks valitud Carrozzeria Bertone, töötas ju Pininfarina ammuilma Ferrari heaks. Superauto täismõõdu andsid kümnendi vahetusel välja siiski üksnes mõned 370-385 hj-ni forsseeritud mootoritega Miurad, mille tippkiirus 300 km/h piirile küündis.

   Genfi 1971. aasta autonäituse sensatsiooniks kujunes insener Paolo Stanzani projekteeritud, taas Gandini kujustatud Lamborghini Countach LP 500.Mudeli nimi tähendas ülima heakskiidu väljendust ühes itaalia dialektis ja lühend LP – Longitudinale Posteriore – keskmootori täiesti ootamatut pikiasetust. Miural asetses V-12 skeemiga keskmootor põiki, aga Countachil gabariidilt veelgi suurem samalaadne – pikuti.

   Stanzani originaalne idee paigutada käigukast mootorist ettepoole ja viia jõuvõll tagaratasteni läbi mootori karteri tõstis küll pisut raskuskeset, aga tegi käiguvahetused oluliselt täpsemaks ja kiiremaks. Asetses ju käigukast sõna otseses mõttes kahe istme vahel ja polnud keeruline kompaktset vahetusmehhanismi siidiselt tööle panna. Arv 500 viitas loomulikult jõuallika 4971-cm³ töömahule.

   Ametlikel andmetel arendas see 4 nukkvõlli ja 6 kahelõõrilise Weber-karburaatori toel 440 hj 7400 p/min. Tippkiirusena läks kirja „üle 300 km/h“, see tõotas ägedat rebimist esikoha pärast Ferrari 365 GT 4/BB-ga, mille prototüüpi sama aasta Torino näitusel asjakohase trummipõrina saatel esitleti. Kui esimene boksermootoriga tänava-Ferrari kahe aasta möödudes seeriasse läks, tegi see kataloogiandmetel 302 km/h Countach LP 400 300 km/h vastu.

   LP 400? Tõepoolest, viieliitrise eksperimentaalmootori töökindlusega oli probleeme, sestap pandi seeriasse hoopis teistsuguse silindri läbimõõdu ja kolvikäiguga, samuti 60-kraadine V-12 töömahuga 3929 cm³. Surveastme 10,5:1 puhul võeti sellest mootorist 8000 pöördel minutis 375 hj. Literatuuris alul mainitud 315 km/h (keevalised itaallased kalduvad ju kergesti liialdustesse!) muidugi kinnitust ei leidnud, küll aga tegi tipp-Lamborghini kilomeetri paigalstardist suurepärase 22,8 sekundiga. Isegi 390-hj Ferrari Testarossa (1984), mainitud 4/BB järglane, vajas kilomeetri läbimiseks 24,1 sekundit.

   Seeria-Countach oli ehitatud keeruka kujuga ruumilisele toruraamile. Telgede vahe 2450 mm oli jäänud endiseks, aga pikkus ja laius suurenenud prototüübiga võrreldes vastavalt 4140 ja 1890 mm-ni. Kõrgusele lisandunud 4 cm (1070 mm) kulusid marjaks, sest isegi nüüd ei tundunud pikakasvulised ennast autos kuigi mugavalt.

   Insenerkatsetaja Bob Wallace, kes kuulus auto sündi enim mõjutanud kolmikusse, oligi pikka kasvu ja puudusest väga hästi teadlik. Ometi midagi ette ei võetud, sest kõrguse suurendamine tulnuks kahjuks kiilukujulise sõiduki erakordsetele proportsioonidele ja vähendanuks Countachi kordumatust ainsa alla 1,2 meetri kõrguse seeriakupeena.

   Prototüübiga võrreldes muudeti radiaatorite kuju ja õhuvõttu neile, samuti said ette-üles avanevad uksed teist laadi aknaklaaside jaotuse – need koosnesid nüüd kahe asemel kolmest ruudust. Avada sai üheainsa. Kere esiosa „teravikku“ mahtusid üksnes varuratas ja aku, mootorist tagapool moodustus väike pakiruum mahuga 240 liitrit.

   Kiirekäigulise mootori ja viiekäigulise käigukasti vahele oli pandud ühekettaline kuivsidur, peaülekandes töötasid hammasrattad hambasuhtega 11:45. Kõik õõtsharkidele kinnitatud rattad olid vedrustatud keerdevedrude ja Koni reguleeritavate teleskoopamortisaatoritega. Pruugiti nelja ventileeritavat ketaspidurit ja kergveljed olid valmistatud alumiiniumi asemel magneesiumist (samast eksootilisest materjalist tehti ka rataste laagripukid). Rehvimõõt polnud esialgu suurimate seast: Michelini 14-tolliste, 70-% profiiliindeksiga rehvide laius ees oli 205 ja taga 215 mm.

   Kui seeria-Countach 1974. aasta Genfi näitusele välja pandi, olid esimeseks aastaks planeeritud 50 autot juba välja müüdud. Naftakriis oli parajasti maailma automüüki räsimas, aga vähestele eksootilistele mudelitele leidub alati ostjaid. Nõnda jäi Countach edukaks kogu oma olemasolu vältel. 1978. aasta mudel LP 400 S sai alla 15-tollised rehvid Pirelli P7, mille laius tagaratastel ulatus 345 mm-ni, loomulikult ka ulatuslikult muudetud vedrustuse ja 86 mm võrra laiema rööpme tagateljel.

   1982. aastal esitleti Genfi autonäitusel 4754-cm³ mootoriga mudelit LP 500 S, mis aga polnud esimesest Countachist sugugi võimsam põhjusel, et vahepeal tuli võtta meetmeid heitmete vähendamiseks ja kütusekulu talitsemiseks. 1985. aasta tõi endaga lõpuks tõepoolest viie liitrini avardatud seeriamootori (täpsemalt 5167 cm³), millel oli iga silindri peas klapinelik. Sellest siis lisanimi Quattrovalvole. Selle mudeli mootor arendas 7000 pöördel minutis 455 hj. Seda oli 60 hj võrra enam kui viieliitrise 12-silindrilise boksermootoriga Ferrari Testarossal. Kolme aasta möödudes vastas Ferrari 471-hj mudeliga F40, aasta 1989 tõi endaga 16-silindrilise 560-hj Cizeta Moroderi ning 1990. aastal näitas Lamborghini Diablo nime all Countachi 492-hj mootoriga järglast. Cizeta ja Diablo olid ülimalt sarnased, kuna Gandini oli mõlema kere autor. Võidujooks maailma parima superauto nimele oli tõelise hoo sisse saanud.