Nõukogude Liidu esimene üleni värvitrükis autoväljaanne

On mõned inimesed, kellele eestlasest autohuviline peab sügava kummarduse tegema. Näiteks ärimehed, kes oma raha panid suhkruvati tootmise asemel autoteabe levitamisse. Sulo Muldial oli selles pioneeri roll.

Riigi autokultuuri taseme üheks näitajaks on autoasjandust käsitleva kirjavara, sealhulgas perioodiliste väljaannete arv ja kättesaadavus. Mind aastaid vaevanud tahtmine emakeeles ühe kuu jooksul trükitavate autolehekülgede arvu kahe- või kolmekordistada hakkab kirjastuse „Perioodika“ ja kooperatiivi „Graaf“ abiga teoks saama: „Tehnikal ja Tootmisel“ on nüüd lisa „Autoposter+“. Eriti pidulik näib tegijaile tõik, et tegemist on Nõukogude Liidu esimese üleni värvitrükis autoväljaandega. Iga „Autoposter+“ annab autohuvilisele „Tehnikat ja Tootmist“ täiendavalt veel 18 ... 27 masinakirjalehekülge teksti, pildid peale selle. Rõhutan sõna „täiendavalt“, sest koostajate peamisi taotlusi on hoiduda dubleerimast juba emakeeles loetut, aga ka kusagil mujal Maarjamaal ilmunud slaide või joonistusi. Teemad? Sõidu- ja veoauto, võidusõiduauto, autovabrikud, tiimid ja inimesed nendes; autoehituse ja autospordi eilne, tänane ja homne päev. Kõike seda nii kodu- kui ka välismaal. „Autoposteri“ üks külg on autoinfoleht, teine autoplakat. Idee on laenatud terves maailmas levinud vihikulaadsetelt seeriaväljaannetelt (nn part work). Õhukeste vihikutena trükitakse mujal entsüklopeediaidki. Esiteks võimaldab see tellijal igas nädalaportsjonis näha käsitletaval teemal keskelt läbi kuu aega tagasi valitsenud status quo´d; teiseks tuleb „pehme“ sari ostjale odavam kui soliidselt köidetu; kolmandaks võib vabamüügilt osta ka üksikuid, kõige enam huvi pakkuvaid vihikuid; neljandaks väheneb risk, kiireneb raha laekumine, tiraaži muutmine, sarja lõpetamine või teise alustamine. Kuni 12 infolehte aastas – selline on kirjastuse, toimetuse ja kooperatiivi eesmärk. Autohuviline saab aasta jooksul „Autoposteriga“ tubli 10-autoripoognase raamatu jao teavet. Sellise mahuga raamat ilmub meie oludes käsikirja kirjastusele üleandmise päevast arvates alles kolme-nelja aasta möödudes. Mis juttu saab siis olla tehnikauudiste tutvustamisest!Asja üle aastaid juurelnuna näen tehnikaalases teabes tekkinud tohutute tühikute osalisegi täitmise ainsat võimalust kõigi peamiste tehnikavaldkondade part work´ides, mis püriksid ajakirja, mitte ametkondliku infobülletääni laadi poole. Küllap selguks peagi, kui palju on väikelennukitest huvitatuid või fotograafiast või paadimootoreist, millise populaarsuse omandaks olmeelektroonika sari, harrastuspuuseppade või mudeliehitajate oma ... Seda kõike on kergem öelda kui teha, tean omast käest. Ei julgenud „Autoposteri“-ideegagi enne rahva ette tulla, kui kaheksa või kümne numbri algmaterjal koos. Aga tegemata jätta ka ei või, kui taas eurooplaseks saamise ülesannet viivitamata tõsiselt võtame. Muidu ei tõuse meie tehnikakultuur, mis peegeldub meie elukvaliteedis. Mida annaks part work´ide süsteem trükimajandusele? Tohutult väheneksid köitematerjalikulu ning pooltoodete ooteajad köiteliinide juures, voldikute puhul saaks loobuda koguni traatimismasinate kasutamisest. Hädatarvilikust värskusest oli eespool juttu, lisaks saaksime lohisema kippuvate raamatutekstide asemele palju kompaktsemad ja küllap viimistletumadki. Kümnete – terves Nõukogude Liidus nähtavasti tuhandete – ladudesse ja raamatukoguriiulitesse „tolmuma planeeritud“ raamatute asemel saaks sama paberikulu juures välja lasta tohutul arvul erinevaid vihikuid, mõne tiraaž 500, teisel 4000, populaarseimatel meie oludes kümneid ning Vene Föderatsioonis sadu tuhandeid. Kui teostub IME ja me saame õiguse ise otsustada uute paksude väljaannete asutamise üle, pole võimatu ka mitut liiki tehnikaajakirjade ilmumine. Esialgu olen part work´i usku.

Margus-Hans Kuuse, 1989, autori foto