Maailma unikaalseim automark ärkab talveunest

  16. veebruaril teatati, et Bristol Cars on saanud uue peadirektori ja järelevalvenõukogu esimehe. Tegevdirektori ametit pidanud Toby Silverton lahkus mõne aja möödudes pärast pankrotistunud firmale uute omanike saabumist, läinud aasta novembri keskel. Talv on üle elatud nii-öelda vaikelus, aga nüüd läheb tööks lahti.

   Senisel Sytneri grupi ärijuhil Julian Ramshaw´l saab peadirektorina olema tööd üle pea, sest teatud mõttes on tegu margi uuestisünniga. See tähendab uue, rõhutatult „rohelise“ mudelkonna väljaarendamist täiesti uutel alustel. Selles saadakse abi arendusfirmalt Frazer-Nash Research, kelle erialaks on autode hübriid- ja elektriajamid.

   Teisalt aga pole võimalik päriselt hüljata Bristoli võrreldamatut olemust ja tema traditsiooniliselt omapärast ostjaskonda. Bristoli hooldus- ja remonditöökoda pole vahepeal üldse suletud olnudki, tööd tehti rohkem kui eales. Selle eesotsas seisab 50 aastat firmas töötanud Brian Marelli.

  Alustatakse Bristoli ainsa müügisaali stiilsest renoveerimist Londonis Kensington High Streetil. Selle teostuse kavandab leedi White, tuntud kunstnik ja disainer. Ta on abielus sir George White´iga, kes määrati järelevalvenõukogu esimeheks.

   See määramine on erakordselt sümboolne, sest sir George´i vanavanaisa asutas 1910. aastal Bristol Aeroplane Company, aga tema isa oli 36 aasta möödudes lennukitehase allettevõtte Bristol Car Company asutaja ja tegevdirektor.

   Tehniliselt põhinesid Bristoli autod pikka aega BMW 328 sportlikul mootoril ja nn kahe uksega sedaanide kuju meenutas BMW mudelit 327, kuid oli tuuletunnelis väga hoolikalt viimistletud. Kuuekümnendatel mindi üle Chrysleri võimsatele V-8 mootoritele ning lõpuks hakati superautodel Fighter pruukima koguni kümnesilindrilisi, mis olid projekteeritud Dodge Viperi tarvis.

   2006. aasta sügisel tuli müügile turbolaetud mootoriga Fighter T, mille võimsus oli kruvitud võimsamaks kui Bugatti Veyronil, tervelt 1026 hj-ni. Fighterisse, erinevalt kõigist neist madalatest superautodest, mahtus lahedalt 1,95 m pikk omanik.

   Bristoleid iseloomustas läbi aegade moesuundi hülgav disain, kõrgeimal tasemel materjalid ja koostetöö ning eriline suhe klientuuriga. Bristoleid polnud reklaamida vaja ja ajavahemikul 1984-2006 ei renditud kordagi stendpinda autonäitustel. Noobel jõukas seltskond hoidis omaette ja ostis ära väikese firma kogu hinnalise toodangu.

   Bristol oli uhke briti institutsioon, millele ei leidunud maailmas võrdset. Loodetavasti midagigi unikaalsusest säilib, kuid, olgem ausad, senist „autoalast feodalismi“ on XXI sajandi teisel kümnendil erakordselt raske elus hoida. Sellegipoolest – Bristoli ideoloogia töötas pea 65 aastat, üliheldelt finantseeritud „uue Maybachi“ oma vaevalt kümmekond.

   Tere naasmast pildile, The Quiet Survivor!