Kusagil Laramie´st läänes

Kusagil Laramie´st läänes kappab poolmetsikul ratsul ja püüab lassoga härjavärsse neiu, kes mu juttu mõistab. Tema taipab, mida iseteadev väike hobu, õlitatud välgu ja ta puutekoha ristand, suudab piirjuhul ette võtta tuhande ühesaja naela terase ja teovalmidusega. 
Sulatõsi, Playboy on ehitatud temasugusele, päev otsa hullanud ja pillerkaaritanud, päikesepruuni näoga tüdrukule. Sellisele , kes armastab kõike, milles metsik on põimunud taltsaga.
Selle auto juurde kuulub hulk kõrvalmaike: naeruhooge ja lauluüminaid ja kerget meelt – vihjeid möödunud armulugudele – ning sadul ja ratsapiits. Musklis auto küll, kuid piisavalt graatsiline, et vuhiseda mööda Kesktänavat.
Istuge Playboysse, kui õhtutund on tuhmistanud kõik muu. Ning asuge teele maale, kus elatakse täisverelselt, selle saleda tüdruku julgusega, kes ratsutab läbi Wyomingi videviku punetava silmapiiri poole.

Edward S. Jordan ehitas aastail 1916-1932 umbes 65 000 omanimelist autot. Mingi leidur ta polnud, sestap saavutati Jordanautode kõrge kvaliteet, koostades nad parimatest saada olevatest komponentidest. Koolituselt reporter, hingelt poeet, ei läinud „Ned“ Jordan aga ajalukku eeskätt autodega, vaid võrratult sugestiivsete reklaamitestidega, mis ta autosid üsna edukalt müüa aitasid. Reklaamiasjanduses pööras Jordan uue lehekülje ja see oli – iseäranis Ühendriikides – tohutu saavutus. Auto ei olnud tema kuulutustes – ega ju tollases eluski enam – pelgalt sõiduk puntide A ja B vahel pendeldamiseks, vaid midagi hoopis enamat, eriti sportlik auto. Jordan muutis autoreklaami esmakordselt täiesti mutrivabaks ning kirjutas sellesse sisse oma kodumaa ja džässiajastu, täpselt samuti, kui F. Scott Fitzgerald ilukirjandusse ja George Gershwin muusikasse. Ränk majanduskriis tegi lõpu suurematelegi firmadele kui Jordan Motor Car Company (Clevelandis, Ohios), see marginimi on peaaegu unustatud, kuid Jordani tekste – neid peaks nimetama pigem miniatuurideks – nagu „Port of Missing Men“, „The Promise of Happy Days“ ja eriti „Somewhere West of Laramie“ loetakse ikka ja jälle, sest nendes tuksub kahekümnendate aastate Ameerika.

Margus-Hans Kuuse

Fotod: Harrah´s Automobile Collection

Kusagil Laramie´st läänes kappab poolmetsikul ratsul ja püüab lassoga härjavärsse neiu, kes mu juttu mõistab. Tema taipab, mida iseteadev väike hobu, õlitatud välgu ja ta puutekoha ristand, suudab piirjuhul ette võtta tuhande ühesaja naela terase ja teovalmidusega. Sulatõsi, Playboy on ehitatud temasugusele, päev otsa hullanud ja pillerkaaritanud, päikesepruuni näoga tüdrukule. Sellisele , kes armastab kõike, milles metsik on põimunud taltsaga.

Selle auto juurde kuulub hulk kõrvalmaike: naeruhooge ja lauluüminaid ja kerget meelt – vihjeid möödunud armulugudele – ning sadul ja ratsapiits. Musklis auto küll, kuid piisavalt graatsiline, et vuhiseda mööda Kesktänavat.

Istuge Playboysse, kui õhtutund on tuhmistanud kõik muu. Ning asuge teele maale, kus elatakse täisverelselt, selle saleda tüdruku julgusega, kes ratsutab läbi Wyomingi videviku punetava silmapiiri poole.