Detsembri taustapilt: 2012 Fisker Karma

 Jõulukuu taustapildile, millega lõpetame kiirmarsi läbi autoajaloo tänaseni välja, pretendeeris samuti õige mitu tähelepanuväärset autot eesotsas Maybachi tippmudeliga Landaulet. Miks siis sellega? Aga põhjusel, et juba täna võiks ühe kuulsaima autoinseneri nimelisele margile nekroloogi kirjutada. Noobel ettevõtmine paraku vilja ei kandnud, sest loodi küll viimistluselt ja varustuselt hunnitud sõidukid, mis aga tehnilisest aspektist ei eristunud piisavalt S-klassi Mercedes-Benzist. Samuti mitte kujustuse poolest.  

Viga polnud insenerides ja isegi mitte kujustuskunstnikes, hoopis Daimleri juhtkonnas ja turustusasjatundjates. Uhke saksa kaubamärgi taasloomine ebaõnnestus, aga kui sellises stratosfääri jõudnud hinnaklassis puudub Rolls-Royce´i ja Bentley´ga võrreldav aura, tuleb pood loomulikult kinni panna. Mis peatselt ka juhtub.

 

Samal ajal kui Maybachi mark teisel katsel (esimene jäi aastatesse 1921-1941), õige raskepärasel moel hoogu võttis, oli kätte jõudnud kümnendi keskpaik. Californias sündis uus mark Fisker Coachbuild, mille nimi viitab kerede valmistamisele tellimustööna. Ümber ehitati kõige võimsamaid, 500-600 hj mootoriga Mercedeseid ja BMW-sid, andes neile nimeks vastavalt Tramonto ja Latigo.

 

Väikest firmat vedasid algusest peale kaks meest, taanlane Henrik Fisker ja sakslane Bernhard Köhler (kirjapildis nüüd reeglina Koehler). Nende ambitsioonid polnud tegelikult väiksemad kui Maybachi taasasutajatel. Nimelt nägid nad vaimusilmas ameerika marki Fisker, mis suudab esmakordselt kinda heita saksa autotööstuse parimale toodangule. Seati ilmvõimatuna näiv eesmärk, millega ei Cadillac ega Lincoln suutnud kõigi neil kasutada olevate ressursside juures toime tulla.  

2007. aasta sügisel asutatigi uus firma Fisker Automotive. Täiesti vapustav, et juba 2008. aasta Detroidi autonäitusele oli sel välja panna nullist projekteeritud luksussedaan Fisker Karma. Selge, et töö oli alanud juba Fisker Coachbuildi päevil. Kujustuselt maailma kauneimate hulka kuuluva neljaistmelise sisu vastas täiel määral ta dramaatilisele vormile.

 

Maailma esimene luksusklassi pistikuhübriid (plug-in hybrid) oli varustatud sisepõlemismootori ja generaatori kombinatsiooniga, mida kutsutakse range extender. Maakeeli sobiks öelda sellise agregaadi kohta lühidalt ja arusaadavalt sõidupikendi. Karma ei ole hübriidauto selle tavapärases mõistes, kuna ta kaheliitrine Ecotec-mootor pole veoratastega mehaaniliselt seotud.  

Tegu on ikkagi eeskätt elektromobiiliga, mis on aga vaba selle autoliigi klassikalisest puudusest – kesisest autonoomsusest laadimiste vahel. Saastevabalt võib sedaan kulgeda kuni 80 km ulatuses, turbolaetud 260-hj bensiinimootori abil 175-kW generaatorist energiat ammutades aga veel täiendavalt 400 km.

 

Küllaltki kogukas mootori ja generaatori kooslus, kaks 150-kW vesijahutusega veomootori, Karma telgjoonele ritta laotud 20-kWh mahutavusega liitiumioonakude komplekt ning 3,3-kW laadur teevad 5 meetrit pika ja ainult 1,33 meetrit kõrge sõiduki limusiinilikult raskeks. See on lõiv, mida tuleb vältimatult maksta väikese kütusekulu ja vähese saaste eest.

 

Novembris sai Karmale osaks terve rida väärtuslikke tunnustusi. USA juhtivate hulka kuuluv „Automobile Magazine“ kuulutas sedaani aasta kaunimaks autoks. Nädal hiljem mõõtis TÜV Saksamaal talle keskmiseks kütusekuluks 2,1 l/100 km, süsinikdioksiidi erituseks 51 g/km ja nullsaastega sõidumaaks 83 km.  

USA Looduskaitseagentuur EPA omistas autole maksimaalsed 10 punkti kütusekulu ja loodushoiu alal. BBC Top Gear, tuntud oma kriitilise suhtumise poolest kõigisse ja kõigesse, kuulutas Karma aasta parimaks luksusautoks.

 

Maybachi marki ta kuulus nimi päästa ei suutnud, sest autod selle nime taga polnud piisavalt erandlikud. Näiteks moel, mis enne Teist maailmasõda eristas 200-hj mootori ja kaheksakäigulise käigukastiga Maybach DS8 Zeppelini Mercedes-Benz Typ 770-st.

 

Disainiguru Henrik Fiskeri nimi hakkaks Maybachi omast veelgi vähem tööle, kui Karma - ning sellele järgnevad mudelid Sunset ja Surf – poleks tänases autoehituse kontekstis sedavõrd ainulaadsed. Tuleks imeks panna, kui Hollywoodi demonstratiivselt rohelise mõttelaadiga staarid lausa karjakaupa nimetatud autokolmikusse ümber ei istuks. Muidu jõukad seepeale riburada pidi nende järel. Miljard investeeritud dollarit ei lähe ilmselt vett vedama.