Aprilli taustapilt:1927 Pierce-Arrow 4 Passenger Opera Coupe

   Milline oli ameerika noobleim automark kahekümnendatel aastatel? Packard ? Cadillac ? Lincoln ? Peerless ? Locomobile ? Ei ükski neist, hoopis aristokraatlik Pierce-Arrow. Ja ta polnud seda mitte üksnes soovunelmais, mida lakkamatult väljendas ühiskonna kõrgkihtidele adresseeritud, elegantses vormistuses reklaamivoog.

   George Norman Pierce´i sajandi esimestel aastatel loodud mark kindlustaski kõik reklaamis lubatu luksuslike kerede hunnitu valiku ja teostuse, tehnilis-tehnoloogiliste uuenduste rea, samuti 1914. aastas kevadel patenteeritud laternalahendusega, mis käis paarkümmend aastat ajast ees. Terves ilmas unikaalseid poritiiba integreeritud esilaternaid eelistas lõviosa Pierce´ide omanikest, ehkki eriti konservatiivsele kliendile jäeti võimalus soetada tavapärane laternapaar.

   Pierce-Arrow oli pioneer alumiiniumi kasutamise, võimendiga pidurite ja hüdrotõukurite alal klapiajamis. Paljusilindrilisi mootoreid ei pakutud siiski enne, kui konkurendid 12 ja isegi 16 silindrist innustusid. Pierce-Arrow´ reaskuuestele ilmusid 24 klappi siiski juba 1918. aastal, kõigest viis aastat pärast neljaklapipeade kasutuselevõttu võistlusmootoril Peugeot ja kümme aastat enne Duesenbergi. Kaksiksüüde edendas küttesegu põlemist.

   1927. aastal toodeti mootoreid kahes suuruses, 4728 ja 6797 cm³. Meie 100-hj päevakangelane kuulus kallimasse seeriasse 36, mida tehti aastaga vaid pooleteise tuhande ringis. Isegi võite ette kujutada, milliseks kujunes nende autode omahind, kui firma pakkus Opera Coupe´ kõrval veel 14 keretüüpi, kui saarepuidust karkassi ja alumiiniumtahveldistega kered värviti 14 värvikihiga (iga kihti poleeriti käsitsi), kui parimaist võimalikest sulamitest mootorid sõideti stendil sisse, avati, monteeriti taas ja katsetati veelkord.

   Silindrite puurimine ja hoonimine toimus viie hoolika eraldi operatsiooniga. Isegi Rolls-Royce ei tasakaalustanud väntvõlle nii staatiliselt kui dünaamiliselt. Buffalos aga tehti seda vaatamata tõigale, et väntvõllile oli kinnitatud väändevõngete summuti. Mootori käik oli erakordselt ühtlane ja vaikne. Pole üldse imestada, et leidub hulk Pierce´e, mis on läbinud 800 000 km.

   Pierce-Arrow´ enda keretsehh oli sama heal tasemel kui tuntud kerefirmade omad, kuid tulevane omanik võis lasta kere ehitada eritellimise aluse ka Brunni, LeBaroni, Judkinsi või Derhami juures. Sõitjateruumis domineerisid nii ühel kui teisel puhul naturaalnahk või kalleimad õdusad polstrikangad, Wiltoni vaibad ja idamaisest siidist aknakatted. Ainulaadse kerega auto hind kujunes muidugi veelgi kõrgemaks, kui niigi tohutu kallitel, 5875-8000 dollarit maksvatel seeriamudelitel. 1927. aasta 85,5-hj V-8 mootoriga Cadillaci baashind oli kõigest 2995 dollarit ja reaskaheksase 106-hj mootoriga Packardi oma 4750 dollarit.

   Konservatiivne Pierce-Arrow oli nähtus omaette, mis ühines alanud võimsusvõidujooksuga alles majanduskriisi hoos olles, tuues 1929. aastal välja 125-hj reaskaheksase mootori ja saavutades sellega korraks isegi edu, müües aastaga 10 000 autot. Isegi järgnenud ühinemine Studebakeriga ei päästnud erakordset marki. Agoonia venis, lõpp saabus aastal 1938.