Ferdinand Porsche, hübriidautopioneer

Sajandi autoinseneri Ferdinand Porsche noorpõlvepilt.

  Suur saksa leidurinsener Ferdinand Porsche (1875-1951) sai juba lapsepõlves jäägitult haaratud uuest paljutõotavast nähtusest, mida elektriasjanduseks kutsuti. Räägitakse, kuidas ta 7-aastasena sünnilinnas Maffersdorfis õhtuti üleüldist tähelepanu äratas, kui ilmus liuväljale, kummagi uisu küljes pisike elektripirn, mida toitis taskusse pistetud patarei.

   13. eluaastal monteeris ta isa töökotta elektrikella ja veel viie aasta möödudes seadis kodumajas sisse elektrivalguse. Isa, kes metallitöökoja omanikuna tahtis temast meisterlikku plekkseppa vormida, sai poja kõrgematest pürgimistest õnneks aru ja laskis tal Viini õppima ja tööle minna. Seal alustas ta elektrimontöörina firmas B. Egger & Co.

   Tehes firmas vabatahtlikult ületunde, arendas ta õhtuti ka omi ideid, millest ei paistnud eales puudu tulevat: Muuhulgas aitas ta täiustada Eggeri kui pealinna suure elektritarnija jaotusvõrgu üksikkohti. Väärt ettepanekud võeti kasutusele, kuid mingeid hüvitisi või autasusid ei järgnenud. Õnneks see teda ei masendanud, sedavõrd oli elekter kui nähtus teda haaranud.

   Otse loomulikult jälgis ta ka teise end jalgadele ajava vastse nähtuse – autoasjanduse – jõudsat edenemist. Elektri seostamist ratastega alustas ta omaehitatud elektrijalgrattast, mis tema väärtust mõrsja Aloisia Kaesi silmis veelgi tõstis.

   Kerefirmana hästi tuntud Jacob Lohner & Co., kuninglike tõldade ehitaja, otsustas autoalal samuti kätt proovida. Esmaeksemplarile pandi prantsuse päritolu 6-hj Pygmée, aga igati sobiv sisepõlemismootor jäigi leidmata. Seejärel sündis paar elektriautot Egger-Lohner ning ametisse kutsuti 24-aastane Ferdinand Porsche.

   Porschele olid tollaste jämedakoeliste bensiiniautode puudused hästi teada, sestap mõlgutas ta meeleldi vaikselt töötavate elektriautode arendamise üle ja sündiski esimene elektrikaless, millele saaks omistada indeksi P1 (Porsche, esimene). See leiti kusagilt algsel kujul ja 31. jaanuaril 2014 pandi sellisena ka margimuuseumisse välja. Kuna kere tal puudus, siis lisati kunagist keret imiteerivad poolläbipaistvad kontuurid.

   Toda elektromobiili nähti Viini tänavatel esmakordselt 26. juunil 1898.Tema 3-5 hobujõudu arendav elektriagregaat kaalus 130 kg, kiirus küündis 35 km/h-ni, sõiduulatus oli tolle aja kohta tähelepanuväärne 70-80 km. Kiiruse valimiseks oli 12-astmeline kontroller.

   Autohakatis võttis osa ka 1899. aastal Berliinis peetud võistlusest, mis peeti 40-km distantsil. Porschega roolis ja kolme kaassõitjaga ülejäänud istmetel jõudis P1 finišisse 18 minutit enne teise koha saavutanut. Ka sai elektrivanker efektiivsusauhinna, kuna kulutas ülesande täitmisele kõige vähem energiat.

   Edaspidi avastas leidur optimumi esiratastesse pistetud elektrimootorites. Esirattaid elektriautol vedavaina kasutada oli idee, mille prantslane Louis Antoine Kriéger oli patenteerinud 1895. aastal.

   Kriégeri idee, kes kasutas esisillale kinnitatud mootorit ja ratastes pöördeid vähendavaid reduktoreid, polnud kaugeltki nõnda elegantne kui Porschel. Tema suure läbimõõduga kettataolised mootorid ei vajanud reduktorit.

   23. septembril 1900 võttis esiveoga Lohner-Porsche osa Semmeringi kurus peetud mäkketõusuvõistlustest. Distantsi pikkus oli 10 km ja kõrguste vahe 400 m. 1120 kg kaaluv sõiduk näitas kruusateel sensatsioonilist keskmist kiirust 40 km/h.

   Porsche jätkas oma ideede arendamist Lohneri juures niivõrd kuivõrd firma omanikud tema uuendusliku mõtlemisega kaasa suutsid minna. Näiteks ehitati Viini linna tarbeks elektri jõul töötavaid tuletõrjeautosid. Kuna Lohneri elektriautopatendid müüdi 1906. aastal Austro-Daimlerile ja Gottlieb Daimleri poeg Paul peainseneri koha firmas vabaks jättis, pakuti ametit patentide tegelikule autorile.

   Tegevuspõld avardus hoobilt. Porsche tegeles näiteks elektribussidega Londoni linnale, konstrueeris auto- ja lennukimootoreid ning hakkas arendama Mixte-süsteemi hübriidautosid. Käesolevas loos polegi tähtsad tema esimesed väljapaistvad saavutused tavaautode alal. Näiteks kolmikvõit 1910. aastal peetud tippvõistlusel Prince Henry Trials.

   Puhkenud sõjas etendasid olulist rolli hoopis tema 100-hj bensiinimootori, 270-A generaatori ja ratastesse monteeritud elektrimootoritega maarongid „Landwehr-Train“, samalaadse ajamiga raudteerongid ning kahuriveokid, millega tariti Škoda ehitatud rampraskeid 305-mm mortiire. Ei keegi muu kui 1999. aastal XX sajandi suurimaks autoinseneriks tunnistatud Ferdinand Porsche oli hübriidajami esimese olulise läbimurde taga.