73. korda Londonist Brightonisse

  7. novembri päikesetõusust alates rappusid Londonis Hyde Parkis üksteise järel käima enam kui saja-aastased autovankrid. Lausa lõputu rida neid alustas siit sõitu, kokku üle poole tuhande. Sellised, mida filmideski harva kohtab. Üks film, „Genevieve“ (1953), oli siiski lausa pühendatud maailmas ainulaadsele veteranautode tähesõidule, mis selle minikirjelduse teemaks on.

   London to Brighton Veteran Car Run on maailma vanim autoüritus, mis toimus esimest korda 1896. aastal, aga mälestussõitudena aastatel 1930-2010. Teise maailmasõja aastad loomulikult ja bensiini nappuse tõttu ka 1947. aasta välja arvatud, nii et tänaseks, kui esimesest retrospektiivsest sõidust möödus 80 aastat, on tegelikult sõidetud 73 korda.

114 aasta tagune emantsipeerumissõit

   Kui pidada autonduse sünniaastaks üldtunnustatud 1886. aastat, oli see tegevusala siis juba kümneaastane ja mandri-Euroopa teedel toimusid koguni võidusõidud (Pariis-Rouen, Pariis-Bordeaux-Pariis, Pariis-Marseilles-Pariis). Tööstuse poolest muidu igati eesrindlik Suurbritannia importis aga oma esimese auto, 4-hj Panhard´i Prantsusmaalt alles 1895. aastal ja korraldas ühes mõisas Tundbridge Wellsis ka esimese väikese mootorsõidukite näituse.

   Riigi teedel oli nn hobuseta vankrite kiirus paraku endiselt piiratud 4 miiliga tunnis (u 6,4 km/h) ja hoiatuslipuga inimene pidi liikuma müriseva sõiduriista ees, valmis abistama perutama kippuvate hobuste omanikke. Riigi transpordikorralduse areng oli pärsitud ja tuli teha raske valik. Kas jätkata plahvatusmootorite ignoreerimist või minna progressiga kaasa. 14. augustil 1896 võttis parlament vastu põhimõttelise seadusparanduse, mis tõstis mehaaniliste sõiduriistade lubatud kiiruse 14 miilini tunnis (u 22,5 km/h). Sellega langes automaatselt ära ka punase lipuga „reisisaatja“ tänamatu roll.

   Paranduse jõustumise kuupäevaks määrati 14. november 1896. Kui saabus vabanemine, mis langes laupäevasele päevale, otsustasid riigi esimesed automobilistid tähistada seda tolle aja kohta suurejoonelise väljasõiduga Londonist rannikulinna Brightonisse. Sõiduks anti üles 54 bensiini, elektri ja auru jõul liikuvat kahe-, kolme- ja neljarattalist sõidukit, teele läks neid tegelikult 33, mõnedel andmetel veelgi vähem.

   Umbes 60 miili kaugusel asuvasse Brightonisse jõudsid kaks kiireimat, Bollée auruautod, vastavalt 2 tunni ja 30 minutiga ning 2 tunni ja 45 minutiga. Kolmandaks tulnud Panhard-omnibus kulutas teekonnale 3:46, aga ülejäänud tosinal kulus aega 4:52 ja 5:41 vahemikus. Kolm kiireimat rikkusid seega tegelikult uut kiirusepiirangut, mida automobilismuse arvukad vastased võinuks vastulauseis kõneka argumendina pruukida. Kell 18.00 finiš suleti ja ajamõõtjad lahkusid. Brightoni hotellis Métropole andis noor Motor-Car Club „vabanemispäeva“ auks piduliku õhtusöögi. Suurbritannia oli pöördunud näoga progressi poole.

Traditsioon ja tänapäev

   Vabanemispäeva mälestussõitude idee sündis kahekümnendate aastate keskel. Tolleks ajaks oli autondus peamistes tööstusriikides eesotsas USA-ga võtnud kohati kolossaalsed mõõtmed. Bensiiniauto oli auru- ja elektriauto praktiliselt välja tõrjunud, autode hiigelsammudega arenenud konstruktsioon aga meenutas paljuski neid lahendusi, mis olid edukalt kasutusel ka pärast Teist maailmasõda. Kujustus seevastu seisis murrangu ees, millest andsid aimu aerodünaamikapioneeride nagu Rumpler, Jaray ja Kamm põhjapanevad tööd.

   Moodne auto oli eemaldunud piisavalt kaugele algseist „hobuseta kalessidest“ ja isegi sajandi esimestel aastatel projekteeritud suurtest kabriolettidest. Autopioneerluse aeg hakkas omandama üha romantilisemat värvingut ja seda aega sooviti tänulikult meenutada tähesõitudega tolsamal algsel distantsil. Hoovõtuaastaid oli kolm (1927-1929), eestvedajateks ajalehed Daily Sketch ja Sunday Graphic.

   Briti Kuninglik Autoklubi (RAC) võttis mälestussõitude organiseerimise üle aastal 1930 ja ametlik ajaarvamine algabki sealt. Osales õige mitmeid automobiile, mis olid sõitnud ka esimestel kordadel, see tähendab aastail 1896-1902 (enne 20-miilise ehk 32-km kiirusepiirangu kehtima hakkamist, mis protestivaimust suurema osa õhku välja lasi).

   Aja kulgedes muutus veteranautode üritus rahvuslikust rahvusvaheliseks, üha paisus ja paisus mõõtmetelt. Pealtvaatajate arvu hakati hindama poole miljoniga. Rekordarv sooviavaldusi osavõtuks registreeriti enesestki mõista juubeliaastal 1996, aga tänavu sooviti tulla lausa 608 sõidukiga, aktsepteerituiks osutusid neist 575, erinevail põhjusil ei jõudnud 67 registreeritut starti.

   Hyde Parkist lähetatud 508 „veteranist“ finišeerisid Brightonis 433. Välismaalt oli üles antud tervelt 142 sõidukit, kohale tuli neid loomulikult hulga vähem. Kaugeimad riigid, kus autot pärinesid, on Hiina, USA, Argentina ja Kanada. Endine Ida-Euroopa sotsialistlike riikide plokk oli esindatud üheainsa autoga ja seegi, 1906. aasta Laurin & Klement Type A Voiturette ei mahtunud ettenähtud vanusepiiri sisse (milleks on väljalaskeaasta 1904). Škoda eelkäijaid varem lihtsalt ei ehitatud ja tehasemuuseumist toodud hästi restaureeritud eksemplar oli üritusel külalise staatuses.

   74. London to Brighton Veteran Car Run sõidetakse autoasjanduse juubeliaastal – peetakse ju 125. aastapäeva – 6. novembril 2011.