Taustapildil on Vector W8 Twin Turbo

Autode massilise tootmise liidril USA-l ei olnud võrdväärset vastu panna ei Suurbritannia limusiinidele ega ka mitte Itaalia võimsaimatele sportautodele. Viimased olid parajasti sisenemas areaali, kus käibele oli paslik võtta superauto mõiste.

  Fakte täna analüüsides leiame imestusega, et Itaalia ei edestanudki Ameerika Ühendriike superautode loomisel kuigivõrd tänu üheleainsale isikule, Gerald Wiegert nimi, kes taolist autot kavandas juba 1971. aastast alates. Kuna mehe võimekus ettevõtjana ta leidurivõimetele tunduvalt alla jäi, hilines mudeli Vector W8 Twin Turbo valmimine Lamborghini Countachiga võrreldes siiski 9 aastat ja Ferrari F40-ga võrreldes 3 aastat.

  Meie käsutuses on küll Vectori 1984. aastal Eestisse saadetud pressimaterjalid, aga fakt on see, et juhtiv autoajakiri Road & Track sai kaks W8 eksemplari katsetamiseks alles talvel 1990/1991 ja mahutas testi 1991. aasta märtsinumbrisse. Jutud, et tootmine algas 1988. aastal on seega selge liialdus. Esimene eksemplar müüdi ühele autokollektsionäärina tuntud Saudi Araabia printsile, teine ja kolmas, mõlemad punast värvi, mida ajakiri Pomona autorajal katsetas, saadeti Šveitsi.

  Ajakirjanike visiidi ajal oli tehasehakatises töös veel kaheksa eksemplari, enamik neist lõpetamisest üpris kaugel. Aga Wilmingtoni (California) firma Vector Aeromotive Corporation andis nüüd tööd kaheksakümnele inimesele ja tal oli 13 miljoni dollarini küündiv aktsiakapital. Milline hüpe võrreldes algusaegadega, kui projektis osales kõigest neli inimest! Sünniraskustest annab ettekujutuse fakt, et äärmusliku, maapinnal lendava lennuki kujuga auto täismõõdus maketti näidati juba 1976. aastal Los Angeleses peetud Auto Expol, aga veerema saadi odavatest komponentidest koostatud prototüüp 1978. aastal.

  1984. aastaks oli auto konstruktsioon omandanud enamalt jaolt sellised jooned, mida oli paslik maailma kiireimaks autoks nimetatus tiražeerida. Aga, nagu öeldud, kulus veel hulk aastaid, kuni võis nii väljast kui seest lennukiliku olemisega – autofirma puhul ebatavaline nimi Aeromotive oli mõneti põhjendatud – sõiduki müümist planeerida.

  W8 tähistas ettevõtte omaniku nime ja tõika, et kupeed käitas Ameerika tööstusele igiomane V-8 mootor. Milleks Itaalia autode tosin silindrit, kui suure töömahu ja ülelaadimise puhul oli W8 baasvariantki oma 625 hj-ga (SAE järgi, olgu täpsustatud) kaugelt võimsam Lamborghinide-Ferraride 470-490 hobujõust. 1993. aasta ainueksamplari WX-3 puhul mainiti võimalust tellida autosid lähitulevikus ka 800 ja koguni 1200 hobujõuni forsseerituna. Tulevikus, millel polnud määratud saabuda.

  5973cm³, alumiiniumist ploki ja plokikaantega mootor oli oma tõukurite, 16 klapi ja surveastme 8,0:1 poolest küllaltki lihtsakoeline, kui mitte arvestada elektroonilist kütusepritset ja kaht Garretti turbokompressorit. Kuiva karteriga mootor oli see-eest kokku pandud võidusõidukoolituse läbinud hinnalistest komponentidest. Asjaomastele ütlesid firmanimed Rodeck, TRW, Air Flow Research ja Carillo piisavalt.

  Maksimaalne võimsus fikseeriti 5700 ja suurim moment 4900 pöördel minutis, kvaliteetmootori pöördeid kannatas kruvida 7000-ni. Põiki pööratud keskmootori taha oli kinnitatud General Motorsi esiveoliste suurautode käigukasti karter. Selles paiknesid 3käigulise automaatkasti eritellimusel tehtud tugevdatud komponendid. Peaülekanne oli kiire ja auto teoreetiline tippkiirus maailmarekordiline 218 miili tunnis (351 km/h). Ühelgi katsetusel 7000 pöördeni kõrgeimal käigul ei mindud ja ega seda polnudki vaja. Neljandikmiili läbis W8 paigalt pelgalt 12 sekundiga ja „sada“ tuli kätte 4,3-ga, mis olid 1991. aastal fenomenaalsed näitajad.

  Kandmik oli koostatud terastorudest ning aluminiumprofiilidest ja paneelidest, katmik tehti klaasplastist, süsinikplastist ning aramiidmaterjalist Kevlar. Armatuurlauas pruugiti tervelt nelja tablood ja selles suhtes sarnanes Vector moodsaima lennukiga. Istmetele pääsemine üle väga laiade lävekarpide oli probleem, seda iseäranis auto pelgalt 1080mm kõrgust arvestades. Isegi 80km tunnikiirusel oli sisemüra vali – 83 dBA oli Lamborghini Countachi tasemel.

  Vectori sõiduomadused kuulusid pigem võistlussportautode kategooriasse. Täpne juhitavus, fenomenaalne kurvisõiduvõime (külgkiirendus 0,97g, 210 meetrit pika slaalomikatse kiirus 97,5 km/h) ning nelja suure ventileeritava ketaspiduriga tagatud võimas aeglustus. Viie avariipidurduse järel ei tõusnud pedaalile vajalik survejõud enam kui kümnendiku võrra.

  Sensatsioonilisele väljanägemisele sekundeeris samasse kategoorisse kuuluv sisu ning esialgne hind 283 750 dollarit oli Ferrari F40 ligemale 400 tuhandega võrreldes pigem odavapoolne. Tagantjärele tarkusega võime osutada Wiegerti firma rahastamises ja müügistrateegias tehtud vigadele. Twin Turbode koguarvuks jäi kõigest 22. Kahjum eksemplari kohta võrdunud auto müügihinnaga ja loomulikult tuli pankrot välja kuulutada. Vectori ostis üles Indoneesia diktaatori poeg (kellele kuulus tollal ka Lamborghini). 1996. aasta Vector M12 käitas Lamborghini mootor, aga selgi puhul ei saa rääkida enam kui 17 eksemplarist. Kui Audi Itaalia margi omandas, mootoreid USA-sse enam ei müüdud. Nõnda palju siis ühest Ameerika luhtunud unistusest.