Taustapildil on Stoddard-Dayton

Tänavused igakuised avapildid pühendame markidele, mille kohta eesti keeles pole seni peaaegu või siis ülelüldse sõna võetud. Automarke on olnud ju tuhandeid, aga väga paljud neist pidasid vaatlusaluse Ohio ettevõttega võrreldes vastu hoopis vähem aega.

 

  Läinud sajandi esimesel kümnendil domineerisid Ameerika Ühendrikide teedel endiselt hobuvankrid. 1908. aastal sõideti ja veeti koormaid 20 miljoni hobuse abil, registrisse kantud autode koguarv ei küündinud 200 tuhandeni. Olukord oli aga kiiresti muutumas, sest nimetatud aastal loetleti USA-s 735 autondusega seotud ettevõtet, neis leidis tööd üle 85 tuhande inimese. Ajavahemikus 1904-1909 kasvas taoliste ettevõtete kogukäive 730 protsenti.

  Vennad John W. ja Charles G. Stoddard olid Daytoni linnas ammusest ajast põllumasinaid tootvat vabrikut pidanud, aga autodest sügavalt huvitatuina müüsid vastava oskusteabe ja seadamestiku maha ning asusid 1904. aastal koos sadade teiste vastloodud ettevõtetega paljutõotaval alal õnne proovima.

  Spetsialisti, kellele omistati peainsneri tiitel, leidsid mehed Suurbritanniast. H. S. Edwards kasutas oma esimesel mudelil küll sisseostetud mootorit, kuid järgnenud aastatel lõi mitu neljasilindrilist, kaasa arvatud tolle aja kohta väga moodne, rippklappidega varustatu.

  1907. aasta mudelivalik jagunes kolmeks. Neile omistati indeksid H, F ja K (viimane meie piltidel). Erineva pikkusega raamid võimaldasid 2235- ja 2667mm telgede vahe. Odvaimat autot käitas 15/18hj jõuallikas, kahele teisele mudelile pandi suurem neljasilindriline, mis 30/35hj välja andis. Mudelid H ja K olid kerged, praktiliselt kerevabad, sportlikud autod. Need kandsid nime Runabout. F-mudelit seevastu toodeti 5 inimest mahutava kabrioletina ning 7istmelise limusiinina.

  Runabout oli kaheistmelise ja võimalikult kergena suunitluselt sportauto eelkäija. Meie Model K-le on piisavalt pika telgede vahe tõttu siiski lisatud kolmas korviste. Esisistmete all asub väike pakiruum, vasakpoolsele astmelauale on kinnitatud tööriistakast (tollal läks mutrivõtmeid ja kruvikeerajaid küllalt sageli tarvis). Viimistlus on esmaklassiline: poleeritud puit, nahkistmed, sädelevate messingdetailide rohkus ning paljude värvikihtidega kaetud kere.

  Firma omanike plaan oli järk-järgult mudelkonda kasvatada ning nelja aastaga jõuti välja lausa võimsa 50/60hj autoni, mis maksis tervelt 4500 dollarit. Kvaliteedinõuded olid sellises hinnaklassis eriti kõrged, aga neist peeti lugu kõigi autode puhul, mille radiaatorile kinnitati silt „Stoddard-Dayton“.

  Aastaid 1905-1906 saab nimetada hoovõtu ajaks, kui valmistati vastavalt 125 ja 385 autot. Plahvatuslik kasv kuulub aastatesse 1907-1908, kus vastavad arvud olid umbes 1200 ja 2000. Nagu enamus vastseid automarke, püüdis ka Stoddard-Dayton publikule meelde jääda sportlikest üritustest osavõtuga. 1907. aasta Glidden Tour tõi koguni võidu, väidetavalt just meie piltidel olevaga väga sarnast K-mudelit pruukides. Tegu oli ilmselgelt vastupidava sõidukiga. Järgnesid esinemised Catskill-Berkshire Touril, Long Islandi ja Crown Pointi võisusõidul ning Vanderbilt Cupil. Stoddard-Daytonil oli asja ka Indianapolise 300 ja 500 miili sõitudele, esimese ta väidetavalt võitis.

  Millised sammud said ülesmäge rühkivale margile saatuslikuks? Vast ambitsioonikus, mis väljendus mudelite ja keretüüpide arvu kiires lisandumises. Viimaseid pakuti 1910. aastal 16, järgmisel 19 ja ülejärgmisel tervelt 21. Stoddardid lasksid Edwardsil lisaks projekteerida odavamad autod tütarmargile Courier ja ostsid nende tootmiseks tehase. Uuendusi ja arvukaid väljaminekuid kroonis litsentsi ostmine siiber-gaasijaotusega Knight-mootorile ja strateegiavigu ühinemine Benjamin Briscoe firmaga United States Motor Company.

  1912. aastal lagunes Stoddard-Dayton laiali ja varad müüdi firmale Maxwell-Briscoe. Tegelikult ainsale margile konglomeraadis, mis kasumis püsis. Moodustis oli endale haaranud liiga palju marke Ühendriikide erinevais paigus ja seda hästi toimivana hoida oli paktiliselt võimatu.

  Stoddard-Dayton jääb autolugu uurinud inimestele kõigele vaatamata meelde kui nn valgevaskautode ajastu väljapaistev, kõrgest kvaliteedist lugu pidav esindaja. K-mudel meie piltidel on taastatud perfektsuse piirini ja näeb oma valgetel rehvidel, musta ja kuldse kombinatsioonis suurepärane välja. Pole siis ime, et lähiajal oksjonile jõudvana arvatakse tema hinnaks kujunevat umbes veerand miljonit dollarit.