Taustapildil on Roamer Model C-6-54

Kümnete Esimese maailmasõja ajal sündinud ja suure majanduskriisi puhkedes kiiresti hääbunud markide hulka USA-s kuulus ka Roamer Kalamazoos Michiganis. Linnas, mille kuulsaim auto kõigil aegadel oli Checker-takso.

   Idee uus automark asutada tuli elektriautode Rauch & Lang diilerilt New Yorgis. Ta veendus lõplikult, et bensiiniautode taolise kiire võiduskäigu taustal pole elektromobiilidel enam pikka pidu. Tema nimi oli Cloyd Y. Kenworthy. Ta vaatas ise ja laskis ka oma kaastöölistel hoolega ringi vaadata otsimaks kvaliteetselt ehitatud sõiduautot, mida müüma hakata. Paraku ei jäänud mitte ainuski tema sõelale pidama. Autondusest lahkuda ta ei soovinud, sestap jäi üle ainus väljapääs – ehitada sobiv auto ise.

  Kaasanud kvalifitseeritud insenerid, kes sõiduki projekteerisid, tuli sellele ka nimi leida. Perkonnanimi Kenworthy ei kõlanud just teab kui kutsuvalt, kuigi veokimargi Kenworth (asutatud aatal 1923) nimi on tänaseni edukalt käibel. Firmaomaniku autojuht päästnud olukorra, kui soovitas valida margi nimeks Roamer. Seda nime kandis hiljaaegu aasta hobuseks valitud traavel, kes 7 aasta jooksul oli võitnud hipodroomidel 39 suurimat võistlust.

  Puhtatõulisuse idee tõukas Kenworthy plagiaadile. Radiaatoriümbrise laskis ta modelleerida Rolls-Royce´i järgi ja firmamärgil kasutas kaht suurtähte „R“. Lisaks hakkas ta reklaamides pruukima ääretult enesekindlat hinnangut „America´s Smartest Car“. Sõna smart võis ta kasutada pigem tähenduses „äge“ või „elegantne“ kui „nutikas“ või „teravmeelne“. Tegemist oli ikkagi väljast sisse ostetud komponentidest koostatud sõidukiga, mitte aga originaalloominguga.

  Kuuesilindrilised L-kujuliste silindripeadega madalapöördelised mootorid osteti Continentalilt. 4970-cm³ töömahu puhul arendas selline üsna tagasihoidlikku võimsust 50-54 hj. Võrdluseks võib öelda, et hiljem kasutusele  tulnud 5580-cm³ neljasilindriline näitas kuni 81 hj. Tegi ta seda 2600 pöördel minutis reaskuuese jõuallika pelgalt 1900 pöörde vastu. Auto konstruktsioon oli täiesti tavaline: kolmekäiugline manuaalkast, kardaanülekanne, redelraam, sillatalad, poolelliptilised vedrud, pidurid vaid tagaratastel.

  Siiski pandi tähele, et auto koostetöö ja viimistlus selgelt üle keskmise taseme küündisid. Vaadake või seda 1918. aasta neljaistmelist kabrioletti, mis lisatuuleklaasi omas ja seetõttu duubelfaetoni uhket nime kanda võinuks. Kere säravvalge, veljed ja aktsendid punased, punasest nahast hoolikalt õmmeldud istmed, väärispuiduga kaunistatud armatuurlaud, musta nahaga kaetud reisikirst auto päras...

  Esimesel aastal ehitati üksnes avaautosid, seejärel lisandus ka paar kinnist keret. 1920. aasta autode kerevalik kavas lausa kümneni, istmeid leidus neis kahest seitsmeni. Telgede vahe 3250 mm standardiseerus, ehkki 1916. ja 1917. aastal pakuti ka 3150 ja 3430 mm pikka telgede vahet.  

  Sõjaaaegsed varustusprobleemid olid üheks põhjuseks, miks Roamere aastas üle pooleteise tuhande ehitada ei suudetud. Peadirektor Kenworthy lahkus 1919. aastal ja asutas Indianas uue firma, seekord oma nime all. Lahkus ka juhtiv insener Karl H. Martin. Uus peainsener L. F. Goodspeed (milline sobiv nimi!) püstitas neljasilindrilise mudeliga Daytona Beachis uue standardautode kiirusrekordi 169,1 km/h. Klientide hulka kuulusid nüüd isegi Mary Pickford ja Buster Keaton, mis omakorda veenab, et tegu oli stiilsete autodega. Sellegipoolest käis müük alla. Ajaloolased on kokku arvutanud, et 14 aastaga ehitati kokku umbes 11 850 Roamerit. Viimastel aatatel 1929-1930 valmis neid vaid käputäis.