Taustapildil on Porsche 911 Carrera RS 2.7

  Aasta oli 1973 ja maailma legendaarseima indeksiga 911 sportauto saanud kümneseks. Vaatlusalune mudelkond kestis sel puhul neli aastat ja tegi selle lühikese aja jooksul läbi terve rea muudatusi, mille kirjeldamiseks kuluks pool tosinat lehekülge.

  Meie siin teeme loomulikult hulga lühemalt, lihtsalt konstateerides fakti, et 2,7liitrine auto oli saadaval 150 hj arendava baasmudelina 911, 25 hj võimsama mudelina 911 S ning 210hj tippmudelina 911 Carrera RS (Rennsport). Kahel nimetatul manustati kütust pritsesüsteemiga Bosch K-Jetronic, aga Carrera mootorisse pritsiti see vanamoelisena tunduva, aga ikkagi väga efektiivse mehaanilise seadmega.

   Porsche erakordset võimekust võistlusmootorite alal näitas 1973. aasta 12silindriline turbolaadimisega bokser võimsusega 1100 hj. Võistlussportauto Porsche 917/30 Spyder kihutas selle jõul kuni 385 km/h ja saavutas 200 km/h paigalt 5,3 sekundiga!

  FIA uus reeglistik sundis firmat keskenduma hoopis GT klassi grupile 4, mis nõudis 500 samalaadse auto valmistamist. Kuna 1973. aastal ehitati tervelt 1580 Carrerat (seda nime pruukis mark üksnes oma tipploominguga seoses), oli mudel homologeeritav ka gruppi 3, mille puhul nõuti 1000 identse auto ehitamist.

  Grupi piirides omakorda olid võimalikud mõningased täiustused. Kakssada autot, nagu see oranž eksemplar meie taustapildil, olid mitmete võtete abil tervelt 77 kg võrra kergemaks muudetud ja kaalusid kõigest 960 kg. Kokkuhoid saavutati õhemate klaaside, teatud plekkdetailide väljavahetamise, sisustuse kärpimise, tagaistme eemaldamise ja Recaro sportistmete arvel. Euroopas müüdi kõigest neli sellist autot, kõik ülejäänud eksporditi, iseäranis USA-sse.

  Kuuesilindrilise õhkjahutusega mootori töömaht oli kasvatatud 2687 cm³-ni, surveaste oli 8,5:1, võimsus 210 hj (DIN) elik 230 hj (SAE) 6300 pöördel minutis. Jõuallika ja viiekäigulise käigukasti vahel asus ühekettaline kuivsidur. Kõigil ratastel olid ventileeritavad ketaspidurid. Rehvid laiendatud poritiibade all olid mõõduga 165 VR-15, võistlusteks pandi autole alla laiemad veljed ja rehvid. Lisatasu eest sai tellida piiratud libisemisega diferentsiaali.

  Kaheksaleheküljeline tehasekataloog (mille eriline, saksakeelse lisaga varustatud ja tehases tembeldatud eksemplar müüdi oksjonil tervelt 2640 (!) euro eest) annab tippkiiruseks 245 km/h ja kiirendusvõime mõõduks 5,8 sekundit. Porsche muuseumis asuv valge kerega näidis kannab šassiinumbrit 911 360 1299, meie oranž auto 911 360 0344.

  Carrera RS oli tol aastal kiireim Saksamaal toodetud neljarattaline ja sai ajakirjanikelt tiitli „aasta unistuste auto“. Tanklates ei tahetud uskuda, kui juht nõudis superbensiini asemel tavalist, aga mainitud surveastme puhul rohkem vaja polnudki.

  Nende Carrerade visuaalseks eripäraks oli tagumine turritav spoiler, mida kutsuti pardisabaks. Tuuletunnelis välja timmitud lisand tekitas tippkiirusele lähedastel kiirustel korraliku aerodünaamilise survejõu, mis tagarattaid asfaldiga paremini sidestada aitas. Ime siis, et paljud odavamate Porschede omanikud leidsid võimaluse oma autodele samuti sellise hankida. Carrera baashind oli 33 000 Saksa marka.

  1973. aasta Euroopa karikavõistlutel GT-autodele võitis 911 Carrera RS üheksast sõidust tervelt seitse. Prototüüpide võistlusteks oli võimalik ehitada edasiarendus Carrera RSR. Selle keret pikendati pisut, aga mass kahanes 900 kg-ni, kuna osa terasest keredetaile asendati plastmassist valmistatutega ja komponente püüti kergendada igal võimalusel. RSR debüteeris Daytona ööpäevasõidul USA-s ja lõi seal Ferrarisid, Matrasid ja Mirage-Forde.

  Kui sõidud kandusid Euroopasse, saavutasid tehasesõitjad Müller/van Lennep esikoha Targa Floriol Itaalias ja platseerusid Le Mans´is neljandaks. GT klassis polnud autol vastast. Samuti võideti Euroopa meistri tiitel GT autode mäkketõusus.

  Mootor, tõsi, oli avardatud 2992 cm³-ni ja arendas sel puhul koguni 330 hj 8000 pöördel minutis. Võimsust oli piisavalt, et kasvatada tippkiirus 280 km/h-ni ja kahandada dünaamikanäitaja 4 sekundini.

  Vaid aasta möödudes võeti võistlusradadel kasutusele Carrera RSR Turbo, mille kõigest 2,14liitrine bokser arendas tervelt 500 hj. Selle autoga omandatud kogemused aitasid 1976. aasta mudeli 935 2,86liitrise mootori võimsuse kasvatada peaaegu 600 hj-ni. 1978. aasta mudeli 935/78 3,21liitrine arendas koguni 845 hj.

  Carrera 2.7 RS pani aluse tervele plejaadile välimuselt suhteliselt sarnastele kupeedele, millega jätkati fantastiliste omadustega mudelkonna 917 võidukäiku.