Taustapildil on Morgan Aeromax

Morgan Motor Company (Malvern Link, Worchesteri krahvkond, Suurbritannia) tervelt 110 aastat kestnud loole pole autoehituses võrdset. Arvutult leidub firmasid, kes on püüdnud tähelepanu köita oma autodele retrovälimust andes. Morgani autod seevastu on põlistanud omaenda sõidukite väljanägemise, olgu tegu väljalaskeaastaga 1936 või 2020.

  Ainulaadseks kujunenud firma alustas tritsiklitest ja jäi neile truuks tervalt 26 aastaks, kuni tootevalikusse ilmus esimene neljarattaline, mudel Morgan 4/4. Seda käitas 1,1liitrine neljasilindriline mootor Coventry-Climax, mis arendas 34 hj. Kaheistmelisele sportautole lisati peagi ka neli sõitjat mahutav, aga sõja eelõhtul käitati Morganid hoopis Standardilt ostetud 5 hobujõu võrra võimsamate mootoritega.

  Firma rahavarud pole eales ulatunud oma mootori väljatöötamiseks ja tootmiseks vajaliku määrani, sestap osteti jõuallikad sisse suurtelt autofirmadelt. Loetlegem: Standard, Triumph, Ford, Fiat, Rover. Viimase V-8 algse töömahuga 3,5liitrit viis Morgani tõeliselt kiiruslike autode valmistajate sekka. Hiljem hakatki kasutama jõuallikaid kubatuuriga 3,9-4,6 liitrit.

  Morganite aegumatu väljanägemisega väliskesta all oli raamile toetuv, saarepuidust kandesõrestikuga kere, autod valmisid käsitöönduslikul moel, seega aeglaselt. Osta soovijaid oli alati kaugelt rohkem kui ehitada suudeti. Teada oli, et optimaalne ooteaeg võiks olla 18 kuud tellimuse sisseandmise päevast, aga mõnel puhul (mudel Plus Eight) küündis see lausa kuue aastani! Umbes pooled autod eksporditi, enim läks neid Saksamaale.

  Sajandi lõpuaastal näiteks tehti keskelt läbi kümme autot nädalas, millest selgelt ei piisanud nõudluse rahuldamiseks. Firma juhtmõte jäi asutajal Henry Morganil, tema pojal Peter Morganil ning pojapojal Charles Morganil samaks – perefirma, kus töötab väike arv meisterlikke inimesi, annab kvaliteetsemat toodangut ning on stabiilsem headel aegadel tööväge liigselt paisutanust.

  Kuna autode vanamoodne, aga omamoodi võluv väljanägemine ei nõudnud stiiliuuendusi, puudus firmal disainiosakond, väheste muudatuste sisseviimiseks piisas konsultantidest. Siiski – uue sajandi lävepakul seistes, kui turule ilmusid unikaalsete aerodünaamiliste omadustega, mitmel puhul koguni süsinikplastiküllased sportautod, võinuks eeldada mingit hoomatavat progressi ka Morganite konstruktsioonis ja väljanägemises.

  Hüppelauaks osutus 2000. aasta kevadel Genfi autonäitusele välja pandud Morgan Aero 8, mida käitas kaheksasilindriline BMW mootor mille võimus kasvas peagi 330 hj-ni. Sel puhul lähnes tippkiirus juba 260 km/h-le. Autol oli kergmetallist monokok, tiibadesse sulandatud laternatega kere oli nime “Aero” vääriline, aga ainsast pilgust piisas, et rodsteri mark ära tunda.

  Endisest suuremate ja hulga kallimate Morganite arendamisse andis tohutu panuse Coventrys autodisaini õppiv Matthew Humphries. Teise kursuse üliõpilasena saatis ta oma eskiiside paki reale autofirmadele ning tal õnnestus köita Charles Morgani tähelepanu. Kui industrialisti mõjuvõimas sõber soovis endale Aero 8 alusel kupee ehitada lasta, siis pakkus Humphries välja nii eskiisid kui ka neljandikuni vähendatud mõõtkavas maketi.

  Suur oli noormehe üllatus, kui ta firmat külastades leidis, et tema maketi mõõtmed on viidud mõõtkavasse 1:1 ning juba käib ainueksemplari ehitamine. Rodsterist veelgi voolujoonelisam auto sai nimeks Aeromax. Kere suurimaks eripäraks oli tagaklaasiraamide paar, mis avanes pakiruumi kohal linnutiibadena.

  Aadlikust klient soovis, et tama pikkadeks sõitudeks kiirteedel kohane auto oleks mugav ja pööras suurt tähelepanu detalidele, alates turvapatjadest ning lõpetades mõõdu järgi valmistatud kohvritega firmalt Schedoni. Aeromax sai valmis 2005. aastal ja loomulikult köitis tähelepanu rahvusvahelises ulatuses. Tuntud ja rikkad kliendid asusid järjekorda, kavas oli ehitada sadakond sedalaadi kupeed.

  Aeromax andis Humphriesele Morgani esimese koosseisulise disaineri positisooni umbes kümneks aastaks. Selle ajaga lõi ta veel mudelid Aero Supersports, Aero Plus 8, Eva GT, Morgan Lifecar, Aero GT ning Morgan 3-Wheeler. Side Peter Morganiga ei katkenud ka siis, kui Humphries oma ettevõtte asutus, koostöö jätkus nimelt ökoloogiliste autodega tegelevas Suurbritannia firmas Alcraft Motor Company.

  Meie piltidel on kujutatud 2011. aastal prints John Radziwillile üle antud Aeromax, mille ehitamine algas juba 2009. aasta augustis. Kõige pisimatelegi detailidele pühendati äärmist tähelepanu, kaasa arvatud Kensington Penfoldi naturaalnahad ja sügavsinine metallikvärv. Kupee varustati GPS-suunari ja täiustatud audiosüsteemiga. Kuna klient oli suurt kasvu, kahandati istmepatjade paksust ja pedaale nihutati mõne sentimeetri võrra.

  Morgani tootevalikusse kuulus aastal 2011 pool tosinat vägagi erinevat mudelit, hinnavahemik oli 25-127 tuhat naelsterlingit. Printsi auto, olgu lisatud, müüdi 2017. aastal Londonis peetud oksjonil 92 000 naelsterlingi eest.

  Lõpetame selle ülevaate mõnede tehniliste üksikasjadega. Mootor BMW N62 oli sel puhul liidetud 6käigulise manuaalkäigukastiga. Alumiiniummonokokile kinnitus nii ees kui taga kaksikõõtsharkidega vedrustus, mille juures pruugiti Eibachi keerdvedrusid ja Koni amortisaatoreid. Roolimehhanism oli hammaslatiga, AP ketaspidurid mõistagi ventileeritavat tüüpi. Auto gabariit oli 4120x1720x1200 mm, tühimass umbes 1000 kg. Kiirus ulatus 260 km/h-ni, 100 km/h tuli kätte 4,5 sekundiga.