Taustapildil on Marmon Sixteen

Mootoriehituse absoluutsesse tippu enne Teist maailmasõda kuulusid loomulikult kuueteistsilindrilised jõuallikad. Neli neist projekteeriti USA-s sõiduautodele, viies aga Hitleri-Saksamaa hunnitule võidusõiduautole Auto Union.

  Cadillac oli vaieldamatu maailmastandard, kuid meenutada tasub ka firmade Marmon ja Peerless pingutusi, mis ei toonud paraku vähimatki majanduslikku tulu. Pigem vastupidi – tehtud kulutused kiirendasid mõlema tähelepanuväärse luksusmargi hukku.

  Daniel Marmon oli Indianapolises (Indiana) jahuveskeid tootva tehase Nordyke & Marmon kaasomanik. Tema poeg Howard C. Marmon omandas Berkeleys mehaanikainseneri kutse ja proovis V-2 mootori käitatud kergautode alal kätt juba aastatel 1904-1905. Pisut suuremal arvul ehitati ka nelja, kuue ning kaheksa silindriga mootoreid, suurimate autode hind küündis lausa viie tuhande dollarini.

  Marmon Motor Car Company läks ajalukku, võites 1911. aastal esimese Indianapolise 500 miili sõidu, millest kujunes USA kõigi aegade kuulsaim autovõistlus. Lisaks sellele aga finišeerisid ta autod paari aasta jooksul esimesena veel 53 korral.

  Nii Daniel kui Howard Marmoni juhtmõte oli, et kui nende tehases kvaliteet alla käib, tuleb tootmine peatada ja aknad laudadega kinni naelutada. Üldiselt suudeti seda põhimõtet järgida, kuid nii mõnegi madalama omahinna eest võitleva direktoriga tuli aegade jooksul piike murda.

  Howard Marmon valiti USA autoinseneride ühingu SAE presidendiks ja nimetati samalaadse organisatsiooni auliikmeks Suurbritannias. Nordyke & Marmon tootis maailmasõja ajal litsentsi alusel V-12 lennukimootoreid Liberty.

  Marmoni sõjaaegsed autod olid alumiiniumiküllased ja kuuesilindriline mootor tagas kergele autole tippkiiruse 110 km/h. Marmon Model 34 valikusse lisati 1920. aastal nn paadipäraga speedster, mis tegi üle 130 km/h. Kolme aasta möödudes ilmusid pidurid ka esiratastele, kuid eeskujuliku auto kõrge hind ei lasknud mudelil kasumlikuks kujuneda. Vähesed ostsid speedstere isegi pärast nende hinna drastilist kahandamist 1924. aastal.

  Firma püüdis müüki elavdada 2000 dollari klassi kuuluva odavama mudeliga, valiku odavaimaks kujunes aga tuhandedollarine Roosevelt. Gamma tipus olid nüüd kaheksasilindrilised, kuni 4500 dollarit maksvad autod. 1929. aastal müüdi kokku rekordarv autosid, nimelt 22 323. Järgmisel langes läbimüük tervelt 10 tuhande võrra ning 1931. aastal läks kaubaks pelgalt 5687 autot. Majanduskriisi haardest ei pääsenud keegi.

  Cadillac juhatas 7,4liitrise 165hj tippmudeliga 452 sisse ülimalt sujuvalt töötavate kuueteistsilindrilise jõuallikate ajastu. Ka hoopis kasinamate arendusrahadega Marmon ja Peerless (Clevelandis, Ohios) püüdsid ennast tehnikavaldkonnas samaväärsetena näidata. Peerlessi saavutuseks jäid mõned 7,6liitrised mootorid ja üksainus sedaankerega prototüüp, millega sõitis ettevõtte president. Marmoni kaheksaliitrise töömahuga 45kraadine V-16 jäi oma 200hj võimsusega alla üksnes poole väiksema silindrite arvuga Duesenbergile.

  Chicago autonäitusele talvel 1930-1931 välja pandud Marmon Sixteen polnud pärast Cadillaci läbimurret enam sama uudne, küll aga köitis asjatundjaid oma ootamatult kerge konstruktsiooni poolest. Kerge hoorattaga mootor kogus lustlikult pöördeid ja tagas suurepärase kiirendusvõime. Kinnitamata andmetel kiirendas Sixteen paremini kui Duesenberg Model J! Tippkiirus küündis 160 km/h-ni.

  Elegantsed kerelahendused tulid perioodi kuulsaima tööstuskunstniku Walter Dorwin Teague´i büroost. Meie piltidel oleva eksemplari sedaankere ehitas Teague´i joonistele vastavalt LeBaron. Taolisi autosid arvatakse järele jäänud olevat umbes tosin, kõiki kuueteistsilindrilisi Marmone kokku aga kolmveerandsada. Kolme mudeliaasta jooksul (1931-1933) tehti Sixteene 390, kõige optimistlikumal hinnangul aga 420 eksemplari.

  Auto muud tehnilised lahendused jäävad unikaalse mootori varju. Kõik rattad on vedrustatud poolelliptiliste vedrudega, neli suurt 16tollist piduritrumlit kindlustavad isegi kõige raskemate keredega sõidukitele 90 aasta tagusest keskmisest parema aeglustuse.

  1931. aastal pakkus Marmon kolme mudelit baashinnaga 1000, 2200 ja 5200 dollarit. Väike reaskaheksane töömahuga 3,46 liitrit arendas 84 hj, 5,16liitrine seevastu 125 hj. Mida oli siiski 75 hj võrra vähem mudeliga Sixteen võrreldes. 1933. aastal oli kataloogi jäänud üksnes tippmudel. Ehkki seda müüdi 4825 dollari eest, 900 dollari võtta odavamalt kui 1932. aastal, oli ostjaid raske leida. 1933. aasta mais tuli pankrot välja kuulutada.

  Howard Marmoni optimism püsis lõpuni välja. Nimelt projekteeris ta lisaks veel moodsa V-12 mootori, teadmata kas prototüübi ehitamiseks üldse raha leitakse. Ta tegi autode ehitamisega lõpu 57aastasena, aga elas veel kümme aastat oma Põhja-Carolinas asunud kodus. Howardi vanem vend ja partner Walter jätkas autotöösuses, nimelt võttis ta koos Arthur Herringtoniga käsile kõrgläbivad veoautod, mida turustati nime Marmon-Herrington all.