Taustapildil on Lozier Model 51

Aastatel 1905-1918 Plattsburghis (New York) ja Detroidis (Michigan) tegutsenud Lozier Motor Company on ammuilma unustatud. Harva, kui üldse, jõuab mõni artikkel margi kohta ka vanasõidukiajakirjade lehekülgedele. Lootust trükituna midagi leida on neil, kel juurdepääs nn valgevaseajastu autosid käsitlevatele väljaannetele.

  Lozier, olgu kohe välja öeldud, oli nimetatud ajastu uhkemaid esindajaid Ameerika Ühendriikides. Henry A. Lozier kogus oma varanduse õmblusmainaid ja jalgrattaid hulgi tootes. Müünud neli jalgrattavabrikut tolle aja kohta hiigelsumma 4 miljoni dollari eest, asutas ta mootoritehase ja hakkas seal laevamootoreid valmistama. Kuna neid pandi rikaste omanike mootorjahtidele ja nood mootorite võimsuse, samuti töökindlusega rahule jäid, sai mark Lozier varakais ringkondades tuntuks.

  Henry Lozier oli läbematu, püüdes teisigi uus tegevusvaldkondi leida. Näiteks prooviti aurumasinaid ja sisepõlemismootoriga tritsikleid. Väikesed mootorid, nagu tollal reegliks oli, pärinesid De Dionilt Prantsusmaal. Vabrikant polnud nimetatud tegevusvaldkondadega rahul ja saatis oma insenerid luureretkeile Euroopas, samuti uuriti hoolikalt kõike, mis USA-s kasutusele tulnud kallimate autodega toimus.

  Henry Lozier suri 1903. aastal, aga tema poeg Harry oli samuti autoehitusse sisenemise poolt, ettevalmistused jätkusid. Osteti parimaid saada olevaid komponente nagu Boschi magneetod, mitut liiki süüteseameid ja karburaatoreid Prantsusmaalt. Soetati parimate mootorite näidised, mida katsetati ja koost lahti võeti.

  Esimene Lozer pandi 1905. aastal välja New Yorgi autonäitusele, mis peeti Madison Square Gardenis. Odavaim auto eksponeeritute seas oli 375 dollarit maksev Orient Buckboard, REO maksis 1250 dollarit, aga neljasilindriline Lozier Model B koguni 4500 dollarit. Peainsener John G. Perrin oli oma selge taotluse luksusautode alal edu saavutada avalikkusele esitanud. Uuele margile nime tegemiseks sobisid ülihästi autovõistlused, võite ja kõrgeid kohti saavutati riburadu. Mõne aasta möödudes võideti näiteks Vanderbilti karikas ja saavutati Indianapolise 500 miili sõidul teine koht. Margi nimele kuulus hulk ööpäevasõidu rekordeid.

  Lozieri mootorid polnud kaugeltki kõige võimsamad, aga võidukad olid autod erakordse töökindluse tõttu, samuti kasutati unikaalseid konstruktsioonilahendusi eesotsas pidurite vesijahutusega. Tollased pidurid olid reeglina kehvakesed, Lozier tegi konkurentidele selles osas selgelt ära. Eksperimenteeriti alumiiniumkeredega, kuni kardaanvõlli kasutuselevõtuni 1908. aastal pakiti kettülekanded neid säästvasse ümbrisse. Nimetatud aastal sündis ka esimene kuuesilindriline mootor, millisele tüübile jäädi lõpuni truuks.

  Autode kõrgele, 7000-8000 dollarini küündinud hinnale vaatamata kippus nõudlus Plattsburghi tehase võimsust ületama, sestap koliti 1910 aastal Detroiti. Uue tehase projekteeris kuulus arhitekt Albert Kahn, kelle tööde hulka kuulusid nii mõlemad Fordi peatehased kui GAZ-i oma Venemaal. Detroidis oli võimalik toota 1200 autot aastas (lisaks Plattsburghi 600-le), sestap ilmus valikusse ka nõrgem ja odavam mudel.

  1911. aasta tippmudel taustapildil on ehitatud 3,32 m pikkuse telgede vahega raamile. Avaautos leidub 7 istekohta. Tervelt üheksaliitrise töömahuga kuuesilindrilise mootori võimsus on 51 hj, käigukastis leidub neli käiku, trummelpidurid toimivad üksnes tagaratastele, kodarveljed mõõduga 37x5 on tehtud puidust. Autode konstrueerimisel ja ehitamisel pöörati piinlikku tähelepanu väikestelegi nüanssidele, mis kokkuvõttes tagasid töökindluse ja vastupidavuse.

  See Lozier, mis maksis tervelt 1300 dollarit rohkem kui Packard Touring, kestis ja kestis ja kestis. Auto sattus Henry Fordi muuseumisse, aga müüdi 1968. aastal ühele fanaatilisele vanasõidukimehele Ken Pearsonile. Järgnes esmaklassiline restaureerimine. Auto võimekusest pärast ennistamist annavad märku omaniku enda käega tehtud ülestähendused: „4. käik, 1800 p/min, 125 km/h.“

  Seda autot ei ennistatud muuseumiesemeks. Aastatel 1970-1988 osales omanik tervelt 77 kokkutulekul ja konkursil, läbides mitukümmend tuhat kilomeetrit. „Kvaliteetauto kvaliteetinimestele“ müüdi 2013. aastal peetud oksjonil tema väärilise 1,1 miljoni dollari eest.