Taustapildil on Locomobile Model 48

 Sajand tagasi väga oluline, aga tänaseks ammuilma unustuse hõlma vajunud Ameerika automark asutati 1899. aatal Massachusettsis, kuid koliti juba aasta möödudes üle Bridgeporti Connecticutis

  Selle asutasid, uskuge või mitte, ajakirja Cosmopolitan toimetaja ja väljaandja John B. Walker ning asfaldimagnaat Amzi L. Barber. Kui üldse, siis pidi pigem viimasel olema seost hällis esimesi häälitsusi tegeva autoasjandusega. Valitud marginimi Locomobile oli kah äärmiselt kummaline. Mõiste lokomobiil, ladinakeelsetest sõnadest locus ja mobilis, mis tähendavad vastavalt kohta ja liikuvat, toob meie silme ette loomulikult õlise ja raskelt ähkiva aurumasina.

  Tantsuks aurukatla ümber läks esialgu tõepoolest. Nimelt ostis Walker veerand miljoni dollari eest vendadele Stranleydele kuuluva auruautotehase ja oskusteabe ning soovis, et partner paigutaks vastsesse ärisse teist sama palju. Mehed läksid omavahel õige pea riidu ja Barber lahkus Tarrytowni New Yorgi lähedal, kus jätkas Stanleydel põhinevate autode ehitamist. Walker seadis end seevastu sisse Bridgeportis, kus Locomobile Company of America tegutses kokku 29 aastat.

  Need varajased kerged vankrilaadsed Locomobile´id olid üpris kipakad ja kaasa veetud veevaru tuli 30 km järel täiendada. Sellegipoolest müüdi neid kolme aastaga umbes 4000, sellest tervelt kümnendik Suurbritannias. Margi uuel inseneril Andrew L. Rikeril valmisid suure salduskatte all esimese bensiiniauto joonised. Nimelt ei tahetud potentsiaalseid kliente tehnikapoliitikas eelseisva kannapöördega enneagselt hirmutada.

  Pööre läks üpriski sujuvalt korda, nimelt soovisid vennad Stanleyd oma äri tagasi osta ja neil oli hulgaliselt ideid auruautode täiustamise alal, mis õige pea ka teoks tehti. Auru- ja elektriautode roll hakkas sellegipoolest terves riigis kahanema ja sisepõlemismootorid võtsid arengu teatepulga üle. Riekeri auto kontseptsioon põhines üldjoontes Prantsuse margil Panhard. Kui 1904. aastal mindi osaliselt üle bensiiiniautodele, olid kataloogis juba 2- ja 4-silindrilised mudelit. Aasta hiljem ei pakutudki muud kui nelja neljasilindrilist autot 20 ja 45 hj vahemikus. Kahele pikemale alusvankrile ehitati koguni seitsmeistmelisi limusiinkeresid.

  Mark hakkas end selgelt kehtestama kvaliteetsete ja kallite sõidukite turusegmendis. Häbenemata võeti loosungiks „Kõige paremini ehitatud autod Ameerikas“. Tuntust hangiti tollal hea esinemisega autovõistlustel. Locomobile´i parimaks saavutuseks jäi 1908. aastal Vanderbilti karika võitmine, mis oli rahvusvahelise mainega sporditrofee. Kiireimat Locomobile´i käitas muide 90 hj-ni forsseeritud neljasilindriline. Võiduka autoga võrdse sõiduvahendi võisite endale saada lausa uskumatuna tunduva 18 000 dollari eest.

  Kettülekanne asendati kardaanvõlliga 1909. aastal, aga kahe aasta möödudes aastal ilmus kataloogi esimene kuuesilindriline, 3,17m pika telgede vahega Model 48, mis oli saadaval peamiselt seitsmeistmeliste lahtiste ja kinniste keredega. Esialgu arendas see T-kujuliste silindripeadega jõuallikas 48 hj, aga kahekümnendate aastate alguses saadi 95 ja margi lõpuaastatel koguni 103 hj. Töömaht kasvas aja kulgedes samuti, nimelt 7 liitrilt 8,5 liitrini. 1912. aasta paiku müüdi seda mudelit 4800 dollari eest, 1929. aatal tuli aga välja käia lausa 9600 dollarit.

  Mäng vääris ilmselt küünlaid ja seda üsna pikka aega. 1914. aastal asutati tehase juurde stiiliosakond, kus nuputati rikastele klientidele meelepäraseid kerekujustusi ja interjööre. See töötas. Omanike nimistus olid üldtuntud inimesed eesotas William K. Vanderbilti, William Wrigley ja William Cernegie´ga. Kindral John J. Pershing võttis ühe auto isegi Euroopasse kaasa.

 1915. aastal seisid kataloogis kaks kuuesilindrilist autot, Model 38 ja Model 48. Mõlemale pakuti kuut liiki keresid: Touring, Roadster (meie piltidel), Torpedo, Limousine, Landaulet ja Berline. Rodsteril oli kaks istet, torpeedol neli, kabrioletil viis ning kolmel kinnisel mudelil seitse. Vastavast teatmikust leidsime, et mudelit 48 ehitati nimetatud aastal ligemale 500, mudelit 38 aga 600 tuuris.

  Pärast Esimese maailmasõja lõppu polnud aegunud mootoriga Locomobile, eriti tema kuni 8000dollarist hinda arvestades, enam kuigi atraktiivne. Sellise raha eest sai 1920. aastal osta kaks V-8 mootoriga Cadillaci ja kaks Ford Model T-d pealekauba. 1921. aastal kuulutati välja pankrot. Pankrotivarale leidus ometi ostja ja mark hingitses edasi veel 8 aasta vältel, jõudes lõpuks välja uue 115hj tippmudelini, mis varustati Lycomingi mootoriga. Ka sellest polnud kuigivõrd abi. Kunagi hiilanud mark lahkus lavalt.