Taustapildil on Jaguar XJ220

Sportmark, mille taolisi pole maailmas kuigi palju, loobus kuluka tehasetiimi pidamisest seejärel, kui oli maailma olulisimatelt pikamaasõitudult Le Mans´is noppinud viis võitu. See aga ei tähenda, et poleks mitmel moel toetatud erameeskondi erinevail tasandeil peetud võistlustel. Iseäranis tähtis oli autoradadel edu saavutada Jaguari peamisel eksportturul USA-s.

  Põhja-Ameerikas tegutses edukalt tiim Group 44, Euroopas aga Tom Walkinshaw Racing (TWR). Ajavahemikus 1982-1992 ehitati üha uusi võistlussportautosid XJR, kokku enam kui pool tosinat erineva indeksiga mudelit. Porsche üheksa järjestikuse võidu järel Le Mans´is läks 1988. aastal taas üks Jaguarile, samuti võideti aastal 1990. Nii Porsche kui Ferrari projekteerisid erakätesse müügiks sobivad superautod, sama suuna võttis ka Jaguar. Esimene näidis 220miilisele tippkiirusele viitava indeksiga XJ220 valmis 1988. aastal Birminghamis peetud autonäituseks.

  Kaunis prototüüp, mille kujustas Jaguari disainidirektor Geoff Lawson, oli üsnagi kogukas. 2,84 meetrit pika telgede vahe ja 5,14 meetrise pikkuse põhjuseks oli mõistagi kogukas V-12 mootor töömahuga 6222 cm². Mootor oli ka raske, sellest siis auto 1560kg tühimass. Vannilaadne kerekandmik liimiti kokku alumiiniumist, ka katmik oli alumiiniumplekist. 530 hobujõust piisas enam kui 200miiliseks (322 km/h) tunnikiiruseks, aga 220 miili tunnis jäi siiski kättesaamatuks. Kõnealusel aastal seeriasse võetud Ferrari F40 (478 hj, 1235 kg) kihutas näiteks 324 km/h.

  Esialgne plaan oli ehitada vähemalt 220 eksemplari, varuvariandina nähti ette kuni 350 auto koostamine, igaühe hinnaks umbes 200 000 naelsterlingit. Tollastest meenutustest on meelde jäänud, et üle tuhande inimese maksid sisse superauto eest nõutud 50 000naelase kautsjoni, aga kui seeriatootmiseks ei läinud, said oma raha tagasi. Entusiasm vaibus. Raske on öelda, kui paljud eufooriasse sattunuist hilisema sama indeksiga mudeli tegelikult ostsid. Liiati et müüma hakati neid hinnaga 403 000 naela. Hulk inimesi pettus juba seetõttu, et esialgu plaanis olnud kaheteistsilindriline mootor asendati ralliautolt pärit kergema ja võimekama V-6 mootoriga, mis sai turbolaadimise.

  Ühisfirma Jaguarsport arendas välja uue, sootuks kompaktsema auto, mille pikkust vähendati enam kui 200 mm võrra, aga telgede vahe kärbiti 2640 mm-ni. Kandmiku ja katmiku materjaliks oli endiselt alumiinium, aga sootuks väiksem jõuallikas ning nelikveo puudumine lubasid tühimassi kahandada vahemikku 1372-1456 kilogrammi. Kahe Garretti turbolaaduri abil pigistati 3,5liitrisest töömahust välja 542 hj ning oluliselt suurem pöördemoment kui kahteistsilindrilisel jõuallikal. Tippkiiruseks mõõdeti 349 km/h, seega jäi õige vähe puudu indeksiga lubatud 220 miilist tunnis. Kiirendusvõime mõõduks oli 3,8 sekundit „sajani“, tollases kontekstis samuti aukartust sisendav arv. „Sada kuuskümmend“ tuli kätte pelgalt 7,9 sekundiga.

  Käigukast oli viiekäiguline. Kõik rattad olid vedrustatud õõtsharkide paariga, neile olid lisatud tõukevarvad, nookurid ja stabilisaatorivarvad. Hammaslattrool oli kiire – 2,6 pööret. Nelja suure ketaspiduriga süsteemile oli lisatud ABS. Kere aerodünaamika oli hoolikalt läbi mõeldud ja mudelid tuuletunnelis katsetatud, sestap saavutati suurel kiirusel võimas lisajõud, mis auto asfaldile surus.

  Seda mudelit ehitati kokku 280, mõnedel samuti usaldusväärsetel andmetel aga koguni 350. Valmisid ka võistlusteks kohandatud edasiarendused 220S ja 220C. Mõlema katmik oli tehtud süsinikplastist, võimsust oli vastavalt 680 ja 550 hj. Erimudeleid ehitati vastavalt 6 ja 3. Meie piltidel näidatud standardauto saatus oli küllaltki tüüpiline. Väga jõukad inimesed soetasid neid selleks, et ilusal päikeseküllasel päeval lühikesi sõite ette võtta, mõnel puhul ka lähimale ringrajale minna korraliku ringiaja saavutamiseks. Kuidas muidu oleks võimalik, et 25 aastat vana sõiduk pole läbinud tuhandet miiligi mitte. Jaguari odomeetri näit oli mõned kuud tagasi, müümise hetkel miilidelt ümber arvestatuna 1599 km. Viis aastat tagasi ehitati auto sellegipoolest täielikult ümber. Näiteks vahetati välja kütusepaak, ajamirihmad, piduridetailid, lõdvikud ja tihendid. Töö kogumaksumus oli 120 000 dollarit, ostja sai autoga kaasas käivate dokumentide seas ka hiigelkulutust tõestavate arvete paki. Rikkad on tõepoolest pisut teistsugused kui meie…