Taustapildil on Isdera Commendatore

Mikroskoopiliste autovabrikute lood on iseäranis põnevad põhjusel, et nende sünni ja arengu taga on sageli vaid üksik ambitsioonikas persoon, kellel õnnestuvad asjad, mis tunduvad esmapilgul võimatud. Sakslase Eberhard Schulzi ponnistused on kestnud läbi  viie aastakümne ja neile ei näi lõppu tulevat, näitab 2018. aastal valminud kupee Isdera Commendatore GT.

  Oma esimese keskmootoriga sportauto, Volkswageni komponentidel põhineva Isdera Erator GTE ehitas noor mees juba ülikooliõpingute kõrvalt ja see köitis Porsche kaastööliste tähelepanu. Kuulus firma võttis ta tööle disainiosakonda, ka oli ta tegev autode katsetamise alal. Oma unistust Schulz siiski ei jätnud ja projekteeris vabal ajal järgmise, sootuks keerukama ja võimsama sõiduki.

  Nimetatut käitas Mercedes-Benzi kaheksasilindriline mootor, sõiduki kontseptsiooni inspireeris viiekümnendate aastate legendaarne Mercedes-Benz 300 SL.  Aasta oli 1982, prototüübile järgnes ruumilise raamiga Imperator 108i, mille klaasplastkere liimiti raami külge. Taas läks käiku tiibadena avanev uksepaar, tahavaade avanes läbi katusele kinnitatud periskoobi.

  Firma Isdera AG, mille tegevuseks sai nii autode ehitamine kui arendustegevus tellijatele, asutati Leonbergis veel  samal aastal. Imperatori kiilukuju ja pisut kandiline vormistus meenutasid Mercedese ideeautosid C111. V-8 arendas 220 kW, mootoriga oli ühendatud 5käiguline käigukast. Pidurdamine käis nelja ventileeritava ketaspiduriga, võimendiga rooliajamis pruugiti hammaslatti. Esmakordselt oli tegemist seeriaautoga, neid valmis 8 aasta jooksul 17 eksemplari. Kahe auto müük aastas poleks suutnud firmat vee peal hoida, põhilise sissetuleku sai Isdera AG teistele ettevõtetele tahtavast arendustööst.

  Üheksakümnendate saabudes tekkisid uued väljaminekud seoses Imperatori järglase projekteerimisega. Auto sai Enzo Ferrari auks nime Commendatore. Indeks 112i viitas silindrite arvule. Tegu oli tõelise superautoga, mille tosina silindriga V-mootor M120 arendas 294 kW ja 570 Nm. Commendatore oli eelkäijast 40 cm pikem ja 220 kg raskem, sihvaka klaasplastkere kujustus nägi hoopis sujuvam välja. Auto kõrgus ületavaevalt meetrit.

  Raamiks valiti taas terastorudest keevitatud ruumiline moodustis, kere materjaliks oli endiselt klaasplast. Mootoriga liideti Porsche kuuekäiguline, vajalikul määral ümber ehitatud käigukast. Kõik neli ratast õõtsusid harkidel, ventileeritavate piduriketaste läbimõõt oli kasvanud ees 330 ja taga 305 mm-ni. BBS-i kergvelgedele olid tõmmatud vastavalt 18- ja 19tollised kiirsõidurehvid. Vedrustusele lisati regulaator, millega sai auto kliirensit muuta lausa 7 cm ulatuses.

  Silmapaistvalt madal õhutakistus lubas rääkida tippkiirusest 320 km/h, marjaks kulus ära auto tagaosast esile tõusev õhkpidur. Suurtele plaanidele selle Imperatorist hoopis täiuslikum auto tiražeermise asjus tõmbas kriipsu kehv ajastus. Jaapanist saadavad toetusrahad kuivasid kokku ja nõnda ei ehitatud isegi mitte paarilist, kümnetest Commendatoredest rääkimata. Samuti purunesid lootused Le Mans´i ööpäevasõidus midagi meeldejäävat korda saata.

  Uunikumi ootas kummaline teekond. Ainueksemplar müüdi šveitslastele, kes paigaldasid M120 6,9liitrini avardatud ja 610 hj-ni forsseeritud variandi ja tegid rea muudatusi kere juures. Umbes viie aasta eest naases auto Saksamaale ja see ennistati algsesse konditsiooni. Tänaseks on Commendatore läbinud kõigest 10 500 km. Tänavu veebruaris pandi auto Pariisis oksjonile. Hinnaks kujunes 1 113 125 eurot. Võrdluseks võime öelda, et seeriamudeli Imperator eest on tänavu makstud 690 000 eurot.