Taustapildil on Franklin Series 11-B

Kõik autod siin ilmas on tegelikult õhkjahutusega, ainult et ühtedel jahutatakse mootorit õhuga otseselt, teistel aga toimub see läbi radiaatori ehk siis läbi vedelik-õhk tüüpi soojusvaheti.

 

  Volkswagen kujunes maailma tuntumaiks õhkjahutusega autode valmistajaks, aga enne oli sama positisoon USA margil Franklin (Syracuse, New York), mis lakkas olemast üheaegelt Volkswageni esimeste prototüüpide sünniga. 32 aastat eksisteerinud Franklin oli tõesti eriline ja omas sestap erilist kohta ka maailma autokollektsionääri nr. 1 William Fisk Harrah´ südames. Mehele kuulunud poolteise tuhande auto seas oli tervelt 67 aastatel 1903-1934 ehitatud Franklinit!

  Herbert H. Franklin oli töösturina oma mõttelaadi poolest mitmes suhtes vanamoeline. Olgu õhjahutuse eelistamisega kuidas on, aga tema autodel pruugiti kahekümnendate aastate lõpuni puitraame ja täiselliptilisi vedrusid. Vetruvad saarepuidust raamid ja ülipehme vedrustus andsid kokku sõidumugavuse, mis lubas seda reklaamida kui parimat Ameerikas.

  Vana kooli mehena nõudis Franklin, et autode ehitamiseks kasutataks parimaid materjale ja sõidukid koostataks hoolikalt. Oma töölisväest ta hoolis, sest kuidas teisiti kui igat indiviidi motiveerides olnuks võimalik kõrget kvaliteeti tagada. Tulevikku vaatav oli õhkjahutuse viisi edendamine, mis päädis ventilaatorile kuluva võimsuse väidetavalt neljakordse vähenemisega esialgsega võrreldes, samuti alumiiniumpleki kasutamine teraspleki asemel kerede puitraamistiku katmiseks.

  Varem ehitati Franklinid kirstulaadse, avadeta mootorikapotiga, aga kahekümnendate saabudes võeti kasutusele võlts ovaalne radiaatorivõre. 1925. aastal tõi Franc De Causse kujustusse murrangu. Kandilise ja läikiva, kolme püsttriibuga „radiaatoriümbrise“ 11. seeria mudelil kroonis ta lõvi kujutava maskotiga. Nüüdsest hakkasid Franklini šassiidele keresid ehitama ka American, Derham, Dietrich, Holbrook ja Willoughby. Firma ise pakkus samuti laiemat kerevalikut – 1927. aasta kataloogis leidus näiteks 11 tüüpi keresid.

  Taustapildil näidatud 1927. aasta 11-B Sport Touringile ehitas lahtise kere American Body Company. Telgede vahe võrdus 3032 mm-ga. Kuuesilindriline mootor töömahuga 3,26 liitrit arendas 32 hj ja võimaldas sõita kuni 90 km/h. Ees ja taga pruugiti endiselt täiselliptilisi vedrusid, trummelpidurid toimisid üksnes tagaratastele.

  Tegu on Bill Harrah´ kuulsasse kollektsiooni kuulunud eksemplariga, mille istmed on kaetud naturaalnahaga ja põrandad Wiltoni vaipkattega. Ilustised on nikeldatud või tehtud poleeritud pähklipuidust. Uuena maksis see auto 2635 dollarit, oli seega poole tuhande dollari võrra odavam sama aastakäigu sedaanist Tandem Sport.

  Kompanii loosing oli Aura Vincit (õhk võidab) ja mark jätkas enda seostamist inimestes vaimustust tekitava lennuasjandusega, kus domineerisid nii õhkjahutusega mootorid kui alumiinium kerematerjalina. Franklin oli tõusuteel, läbimüük üha kasvas, 1929. saavutati selles rekordtulemus – 14 432. Kasum küündis 2 miljoni dollarini, kuid ettevõtte rekonstrueerimiseks ja uute mudelite väljatöötamiseks tehtud laenust suudeti majanduskriisi puhkemise hetkeks pankadele tagasi maksta umbes pool.

  1928. aasta Franklin Airman, suurema töömahu ja 46 hj arendava mootoriga auto kuulus mõnevõrra kõrgemasse hinnaklassi ega võinud raskete aegade saabudes läbimüüki edendada. Sellstki polnud nüüd abi, et Franklineid kasutasid ameeriklaste seas ülipopulaarsed lendurid Charles Lindbergh (kalle auks mudel 12-A nime sai) ja Amelia Earhart.

  Vilunud pankrotihaldur Edwin McEwen hüüdnimega Surnumatja hakkas otsustavalt tegutsema. Päästa polnud majanduskriisi tingimusis tegelikult enam midagi. Drastilised meetmed kulude vähendamiseks muutsid ettevõtte konkurentsivõimetuks, tööväe moraal käis täiesti alla. Juhtumid mil varastati materjale ja varuosi üha sagenesid. Räägitakse, et tahasest õnnestunud kõrvale toimetada ja maha müüa isegi autosid. Maailma edukaim õhkjahutusega sõidukeid ehitanud mark lakkas 1934. aastal olemast.