Taustapildil on Duesenberg Model A

  Indianapolises kolmekümnendatel ehitatud automudelist Duesenberg Model J on isegi eesti keeles ilmunud üht kui teist, alates paarist leheküljest 1979. aastal trükitud raamatus „100 autot“, kui tolle klassikute klassikuks saanud mudeli sünnist oli möödunud pool sajandit.

  Selle maailma võimsaima sõjaeelse autoni jõudmiseks tuli ilmselgelt ära teha suur hulk eeltööd. Meie tänane lühiülevaade püüabki näidata, milles see seisnes. Duesenberg A pandi esmakordselt avalikkusele vaatamiseks välja New Yorgi hotellis Commodore, oli 4. november 1920. Jõuti selleni tublisti kiiremini kui maailmakuulsa järglaseni – 13 kuuga pärast Duesenberg Motors Corporationi moodustamisest.

  Paadi- ja võidusõidumootorite alal tuntust kogunud vennad Duesenbergid, Fred ja August, otsustasid end kehtestada ka hinnaliste seeriaautode valmistajatena. See läks neil ka korda, kuna poole tuhande hirmkalli, 5500-6500 dollarit maksva auto müümine viie aasta jooksul oli tõepoolest omaette saavutus.

  Duesenbergi väga edukad võidusõidumootorid olid kaheksasilindrilised, seeriaautole valiti samuti Ameerika esimeseks osutunud reaskaheksane jõuallikas. Alul oli sellel plokis asetsev nukkvõll, aga kui see otsustati ülanukkvõlli vastu välja vahetada (nagu võistlusmootoritel), tekkis vähemalt kümne kuu pikkuseks veninud viivitus. Muidugi mõjus see halvasti südikalt alustanud firma prestiižile.

  Saritootmist alutati väga ettevaatlikul moel. Esimene partii koosnes kümnest autost, sellele järgnes kahekümneviiene ja kolmandana viiekümnene sari. Asi oli selles, et vajalike uuenduste tegemine sai käigupealt võimalikuks, kui detailide laoseisud minimaalsed hoiti. Arendustööks ja põhjalikuks katsetamiseks aega tõepoolest nappis, liiati et mark oli Ameerika autovõistlustel üliedukas.  

  Indianapolise 500 miili sõidul saavutasid Duesenbergid 1921. aastal kümne parema hulgas 4 ja järgmisel lausa 8 kohta! 1922. aastal võitnud autol oli Duesenbergi alusvanker, kuid Milleri mootor. Duesenberg võitis nii 1924. kui 1925. aastal, viimasel puhul Ameerika võidusõidu ajaloos esmakordselt sajamiilist keskmist tunnikiirust näidates.

  Aasta 1921 oli tõeliselt lootusrikas. Soetatud krundile ehitatavasse uude vabrikusse hakati juba mais tööpinke üles seadma. Aktsiate müük edenes sedavõrd hästi, et 1922. aasta alguseks oli neid müüdud pooleteise miljoni eest. Esimesed autod jõudsid diileriteni 1922. aasta veebruaris. Aastatulemuseks kujunes umbes 150 alusvankrit ja 110 keret (hulk keresid telliti erinevais linnades paiknevailt kerefirmadelt).

  Model A telgede vahe oli 134 tolli elik 3404 mm, jäik raam valmistati kroomnikkelterasest, kere tehti alumiiniumist. Autol olid poolelliptilised lehtvedrud, amortisaatorid Watson, 16tolliste trumlitega hüdraulilised pidurid ning kesklukustusega kodarrattad. Hüdraulilised neljarattapidurid olid tollal ennekuulmatu uuendus. Võidusõidukogemus ütles, et jahutusribidega piduritrumlitest on suur abi.

 Reaskaheksasel mootoril töömahuga 4260 cm³ oli väga pikk kolvikäik ja vertikaalvõlli vahendusel käitatav ülajaotusvõll, mis toimis 16 klapile. Väntvõll pöörles kolmel raamlaagril, Duesenbergi õlitussüsteem oli eriti tõhus. Võimsus küündis 88 hj-ni. Sidur oli ühekettaline, käigukastis leidus kolm käiku. Spiraalhammasratastega peaülekande ülekandearvu võis tellija valida kolme hulgast.

  Unistus aastas 2400 autot ehitada oli loomulikult teostamatu, liiati et kümnendi alguses polnud USA majanduses kerged ajad. Auto meie piltidel ehitati 1922. aastal ja varustati Indianapolise firma Millpaugh & Irish faetonkerega. Nimetatud ettevõte ehitas küll lõviosa A-mudeli keredest, kuid sulges uksed pisut enam kui tosina tegutsemisaasta järel, 1928. aastal. Mudeliga J tal seega enam pistmist polnud.

  Oma kuulsa järglase varjus püsiva, palju vähem tuntud Model A saab kätte kordades väiksema hinna eest. Õige heas korras tuvikarva sportfaetoni eest küsitakse täna 395 000 dollarit. Mudel J vahetab omanikku reeglina mitme miljoni eest, mõne eksemplari eest on makstud koguni üle 10 miljoni.