Taustapildil on DeLorean DMC-12

Ajalugu tunnneb väga vähe marke, mille pelgalt paariaastasele eksistentsile oleksid järgnenud aastakümneid kestnud järelkajad ja mille kohta oleks kirjutatud enam kui 400 lk paks raamat.

  Ilmus see kahe autori koostatuna pelgalt aasta möödudes pärast margi DeLorean hukku, seega aastal 1983. Raamat on loetav kohati nagu põnevik, sest isikud ja sündmused selles ongi põnevad. John Zachary DeLoreanist värvikamat kuju annab Teise maailmasõja järgsest autoehitusest otsida. Sündinud Detroidis aastal 1926 omandas ta hariduse Lawrence´i Tehnoloogiainstituudis ja alustas karjääri Chrysleri juures.

  Põgusa vahepeatuse järel Packardis, kus ta reputatsioonile eduka inseneri ja organisaatorina aluse pani, läks ta Pontiaci juurde, kus tõusis kolme aastaga peainseneri asetäitjaks ja veel kahe möödudes peainseneriks. General Motorsi peahoones hakati kalkuleerima võimalust, et mees tõuseb ühel päeval hiidkorporatsiooni presidendi toolile.

  Pontiaci peadirektorina oli tal ühtlasi korporatsiooni asepresidendi staatus. Siis edutati ta vastavale ametikohale Chevrolet´s ja tal õnnestus 1971. aastal müüa enam kui 3 miljonit seda marki autot. Tõus võinuks jätkuda, aga miski temas murdus ja ta hakkas mässama teda hellitanud süsteemi vastu. DeLorean lahkus Generalist.

  Kinnismõtteks sai ainulaadse omanimelise sportauto projekteerimine. Kujustus pidi sellel olema esmaklassiline, sestap pöördus ta 1975. aastal Itaalia disainikuulsuse Giorgetto Giugiaro poole, kelle töölaualt tuli kiilukujulise profiiliga autosid lakkamatus jorus. Meenutagem näiteks kupeed Lotus Esprit (1972), millele järgnesid prototüübid ja seeriaautod Isuzu, DeLoreani, Lamborghini, Lotuse ja Fordi kaubamärkide all.

  Esialgne mõte oli ehitada keskmootoriga auto, aga suurendamaks ruumikust (praktilisust) pisteti mootor auto pärra (nagu Porschel). Uue jõuallika projekteerimine polnud võimalik. Prototüüpidel pruugiti Citroëni paraku nõrka neljasilindrilist, see tuli välja vahetada millegi võimsama vastu. Üpriski hea hinna ja omaduste suhte andis Renault´ ligemale kolmeliitrine V-6 (156 hj), kui seda osteti hulgi. Kapitali õnnestus hankida 10 miljoni dollari ringis, aga vabriku soetamiseks USA-s raha loomulikult ei jätkunud.

  Põhja-Iirimaal oli töötus suureks probleemiks ja autotehase rajamine sinna tõstnuks tööhõivet tunduvalt. DeLoreani projektile eraldasid ametivõimud umbes 121 miljoni dollariga võrdse summa, sellest pidanuks jätkuma nii auto enda kui tootmisbaasi väljaarendamiseks. Esialgu kõik sujuski ootuste kohaselt. Välja arvatud muidugi tõik, et insener Bill Collinsi projekteeritud plastautost ei jäetud suurt midagi alles ning kasutusele võeti hoopis Lotuse pakutud terasselgrooga lahendus.

  DeLoreani sportkupee kontseptsiooni alustaladeks olid ohutus, ökonoomsus, kvaliteet, töökindlus ning hea hooldatavus. Tiibadena üles tõusvate ustega seotud probleemidest saadi üle, aga poleeritud roostevabast terasest kerekatendi kvaliteet jäigi küsitavaks. Plastkandmikuga kere väljavahetamine teraskandmikuga tüübi vastu kergitas tühimassi 1290 kilogrammini.

  Seeriamudeli DMC-12 dünaamika jättis tublisti soovida. Üpriski hinnalise sportauto kohta polnud tunnikiirus 175-180 km/h kuigi atraktiivne, samuti 10,8 sekundiga mõõdetav kiirendusvõime. Auto tavalisest nõnda erinev väljanägemine osaliselt kompenseeris vajakajäämised, kuid mitte sõidufriikide meelest. Sõiduk oli erakordselt madal, kõigest 1,14 meetrit. Profiili erakordsus ja poleeritud terase sädelus viisid ta filmitegelaseks. Hollywood kasutas autot ajamasina rollis lausa kolmes linateoses “Back To The Future”.

  Püüdlustele vaatamata jättis 1981. aastal turule jõudnud sõidukite kvaliteet soovida ja reputatsiooni ei suutnud päästa ka järgmise aasta autode juures sisse viidud muudatused. Belfasti sadamasse kogunes suur hulk kupeesid põhjusel, et diileritel oli neist raske lahti saada isegi algsest 30 000 dollarist sootuks madalama hinna eest.

  Raskustes firma rahavood keeras Põhja-Iirimaa valitsus kinni kahtluse tõttu, et vahendeid pole ausalt kasutatud. DeLorean Motor Company pankrot kuulutati välja 1982. aasta detsembris. Oktoobrikuuks, kui pankrotihaldur tehasesse tuli, oli ehitatud 8583 autot. Üks dramaatiline seik on veel rääkimata. John DeLorean arreteeriti Los Angeleses narkopolitsei poolt kui väidetav osaline veerandsaja miljoni dollarise käibega kokaiiniäris. Nimelt lootnud ta oma ettevõtet sellisel kahtlasel moel käigus hoida, arvati. 1984. aasta suvel mõisteti DeLorean siiski õigeks kui lõksu meelitatu.

 DMC-12 staatus kollektsioneerimisväärse autona on kahemõtteline. Ühelt poolt pole tegu ei tehnikašedöövri ega ka mitte kuigi haruldase autoga. Teiselt aga on lugu sõiduki taga äärmiselt põnev ja plekitu roostevaba väliskesta puhul näeb kupee tõesti atraktiivne välja. Viimati peetud oksjonitel on DeLoreanid vahetanud omanikku 32 ja 49 tuhande dollari vahemikku jäänud hinna eest.