Taustapildil on Cadillac Eldorado Brougham

Igas mõttes maailmatasemel luksusauto loomisele mõeldi viiekümnendate esimesel poolel nii Fordi kui General Motorsi juures.

  Selline auto ei võinud väikese müügipotentsiaali tõttu ehitajale küll kasumit anda, küll aga näidata inseneride, kujustuskunstnike ning koostamiseks välja valitud töölisväe koorekihi võimekust. Tehniliste uuenduste, sealhulgas riskantsete evitamine oli otstarbekas just väikeseerias. Nõnda ka talitati.

  Esimesena läks seeriasse Ford Motori tütarmargi Lincoln erakordselt stiilne Continental Mark II. Juhtiva disaineri John Reinharti käe all valminud luksusauto kaunis ja vaos hoitud kujustus, drastiliselt erinev USA-s normiks saanud, üha tuure koguvast frivoolusest, võinuks olla pigem Itaalias sündinud.

  Auto jäi aeglasele koosteliinile kõigest kaheks mudeliaastaks. Aastatel 1956-1957 tehti seda kokku 1769 eksemplari. Kuigi Mark II maksis Ameerika sõiduauto puhul ennekuulmatult palju, vahemikus 9695-9966 dollarit, kaotas firma projektiga seoses kuni kaks miljonit dollarit. Raske hinnata, kas prestiiži lisandus nimetatud summa eest, aga küllap nii see oli.

  General Motorsil valmis riburada pidi ideeautosid, kuni 1955. aasta näitusele Motorama pandi välja sõnatuks võttev hartopkerega Cadillac Eldorado Brougham. Uksepaarid avanesid sel puhul vastakuti nagu tõldautodel muiste ja veiklev katus oli valmistatud poleeritud alumiiniumplekist.

  General ei jätnud pruukimata ka sensatsioonilist uuendust esilaternate alal. Neid oli kokku neli, üks paar ehitatud lähi- ja teine kaugtulede tarvis. Selline lahendus võimaldas parendada valgusjaotust ja -intensiivsust auto ees, samuti rõhutada autokerede laiust. Kered muutusid tol perioodil pöördumatult üha madalamaks, samuti laiemaks.

  Eldorado euroopalik lisanimi Brougham viitab sõiduki erilisele staatusele. Üheksateistkümnendal sajandil ilmus see kasutusele tõldade juures (lord Broughami järgi), kahekümnendal aga tähistati erinevaid keerukaid autokeresid mõistetega Brougham Limousine, Double Brougham ja Brougham de Ville.

  Cadillac oli uue autoga seoses suundumas otse Rolls-Royce´i klassi. Seda ka hinna poolest, mis alul kavandati 9000 dollari piiridesse, aga tegelikult tõusis 13 074 dollariga Ameerika sõjajärgsete autode seas enneolematule kõrgusele. Odavaim 1967. aasta Cadillac maksis 4781 dollarit, limusiin 75 Fleetwood „kõigest“ 7440 dollarit.

  Cadillaci 70. seeria erimudel oli 5,49 m pikk ja kaalus 2,41 tonni. Telgede vahe 3,20 m jäi 9 cm võrra alla nii mudelile 62 kui tava-Eldoradole. Kuueliitrine V-8 mootor arendas mudeliaastal 1957 pisut enam kui Continentali oma – 310 hj, järgmisel lisati veel 15 hj. Kolme kahelõõrilise karburaatori abil modifitseerituna oli võimalik mootorist võtta kuni 355 hj. Mootori taha kinnitus neljakäiguline automaatkast Hydra-Matic.

  Kõige uuenduslikum osa autost oli maailma esimene seeriamudelile jõudnud õhkvedrustus. General Motorsi bussidel oli pneumovedrustus kasutusel juba 1952. aastast alates, sellegipoolest ei õnnestunud sõiduauto variandil ta lastehaigusi lõplikult välja triikida. Padjandid kippusid lekkima, süsteemi sattunud niiskus aga jäätus pakases.

  Headel asfaltteedel (aga neil taolise autoga ju peamiselt kulgeti) polnud tavalise ja õhkvedrustusega auto sõidumugavusel erilist vahet. Vahe ilmnes – nagu ka Citroëni hüdropneumaatilise vedrustus puhul – halbadel teedel. Nõnda siis lasksid paljud omanikud unikaalse vedrustuse tõrgete ilmnemisel lihtsama vastu välja vahetada. Sel põhjusel on „täiskomplektset“ Broughamit täna küllaltki raske leida.

  Komplektsusest rääkides ei saa mööda minna ka uskumatust erivarustusest, millesse kuulusid pool tosinat joogitopsi, sigaretietüi, märkmeplokk ja pliiats, Lanvini lõhnaõliga täidetud pihusti, puudritoos, kammi-, huulepulga-, salvräti- ja mündihoidikud. Needki lisandid on vanadelt Broughamidelt tänaseks reeglina haihtunud.

  Kordades tähtsamad olid loomulikult tehnilised uuendused, mille hulgas paljud olid kasutusel kas esmakordselt või siis esimeste seas. Loetlegem: madala profiiliga (wide oval) rehvid, sepistatud alumiiniumveljed, ülesurve all töötav mootorijahutus, “mäluga” iste, klimaator, kiirusehoidik, pakiluugi kaugjuhtimine, kahe kõlari ja saatjaotsinguga radio, automaatselt vabanev seisupidur ja uste lukustumine käigu lülitamise hetkel.

  Auto viimistlus vastas loomulikult ta hinnaklassile. Katus tehti poleeritud roostevabast terasplekist, põrandat katsid lambavillased vaibad, istmed olid kaetud kalli popeliiniga ja pakiruum efektse sünteetilise kangaga.

  1957. aasta mudelit ehitati Fleetwoodi tehases Detroidis 400, järgmisel aastal aga 304 eksemplari. Aasta võrra varem valminud Continental Mark II puhul olid vastavad arvud 1325 ja 444, seega jätkas tükk maad kallim Brougham oma teisel mudeliaastal Lincolnist sootuks edukamalt. Sellegipoolest otsustati 1959. aasta Brougham lihtsustada, siduda see hulgitootmises olevate mudelitega. Hind jäeti aga endiseks.

  Tootmine viidi üle Pinin Farina tehasesse Itaalias. Tööjõud oli seal hulga odavam, nõnda tasus isegi autode vedamine üle ookeani end ära. Mudeliaastate 1959-1960 Broughame, mis oma tavalisest madalamate “taguimedega” kuulutasid 1960. aasta stiilimuutust terves Cadillaci gammas, ei saa nimetada edukateks. Kuulsa kerefirma lisatud aura ei aidanud neid liiga kalleid autosid loodetud arvul müüa. Tulemuseks jäi 200. The Milestone Car Society tunnistab USA autoehituse verstapostina üknes esimese põlve Broughame.