Taustapildil on Autocar Type X

Mõiste Autocar kuulub juba üle-eelmise sajandi lõppu. Suurbritannias nimelt hakkas 2. novembril 1895 ilmuma hobuvabu kalesse käsitlev ajakiri The Autocar, aga 1897. aastal Pittsburghis asutatud Motor Vehicle Company võttis pärast kevadel 1900 Ardmore´i (samuti Pennsylvanias) kolimist suupärasema nime AutoCar Company.  

  Ettevõtte lõid vennad Lewis, John ja James Clarkid, rahastada aitasid isa Charles Clark ja peresõber William Morgan. Konstruktori rolli sobis kõige paremini Lewis, kelle algsetele kolmerattalistele sõidukitele järgnesid kohemaid neljarattalised. Teised vennad olid tegevad tootmises ja raamatupidamises.

  1901. aasta lõpuks oli ühesilindrilise jõuallika käitatud kalesse ehitatud 27. Järgmisel võeti teha kahesilindriline mudel, mille eripäraks oli kardaanvõll. Aasta varem peetud kestussõidul New York–Buffalo purunesid veoketid korduvalt ja sundisid Lewis Clarki taas joonestuslaua taha. Nõnda vabanes kettidest esimene kahe või enama silindriga auto Ameerikas.

  Lewis Clarki panus autoehitusse üldisemas plaanis oli laiemgi veel. Nimelt mõtles ta 1902. aastal välja portselanisolaatoriga süüteküünla ning hakkas kasutama peaülekandes kaheastmelist reduktorit. Autocare, nagu Ameerika autode enamikku ehitati tollal George Seldeni kuulsa 1895. aasta patendi alusel, sestap tuli iga eksemplari eest litsentsitasu maksta.

  Võimsus kasvas kuuelt hobujõult kümneni, seejärel aga kuni neljateistkümneni. Mootori ja kolmekäigulise käigukasti vahel asus koonussidur. Telgede vahe võrdus üldiselt 1,93 meetriga, kuid tehti ka 2,44 m pika telgede vahega kahesilindrilisi autosid. Kui 1906. aastal lisati meie piltidel olevale 12hj mudelile X neljasilindriline mudel XII, küündis selle telgede vahe 100 tollini elik 2540 mm-ni. Ruumikam kere oli teretulnud muuhulgas põhjusel, et Autocare hakati taksodena pruukima.

  Ardmore´is tehtud sõidukeid iseloomustasid kvaliteetsed komponendid ja hoolikas koostetöö. 1905. aastast alates kasutati roolikangi asemel rooliratast. Süütenurga ja gaasi seadmine käis rooliambalt (steering post), samuti sidurdamine ja käikude vahetamine. 1906. aastal suudeti müüa üle 700 „hobusest lihtsamini juhitava“ auto ehk ligi viis korda rohkem kui aastal 1902.

  Boksermootoriga Type X on täna tõeline haruldus, neid arvatakse säilinud olevat enimalt kuus eksemplari, sestap pole kerge kaheistmelise eest nõutud 79 500 dollarit ülearu suur summa. Sünniaasta 1906 ei võimalda sellise rodsteriga minna küll maailmakuulsale London-Brightoni sõidule, küll on õlgkollaste aktsentidaga õunroheline automobiil teretulnud aga Horseless Carriage Club of America üritustel.

  Lihtsakoelise neljarattalise ehitamisel on pruugitud ohtrasti puitu, kaasa arvatud raami ja isegi poritiibade juures. Viimased painutati välja aurukambri abiga, samuti kui laevakerede kõverad plangud. Ratastel on loomulikult puitkodarad. Kapott on valmistatud terasplekist. Atsetüleeniga töötavatele esilaternatele anti nende töökindluse rõhutamiseks nimi Neverout, ainsale tagalaternale jälle Stay-Lit.

  Aasta 1907 tõi endaga esimesed kuuesilindrilised mootorid ja telgede vahe venis sel puhul lausa 3,25 meetrini, mis võimaldas ehitada midagi väikebussi taolist. Sõiduautode koguarv küündis tol aastal rekordilise 823-ni. Samal ajal hakati Ardmore´is eksperimenteerima veokitega, mille tootmine tundus sootuks kasumlikum.

  Tegelikkuses juhtuski nõnda, et kolme aastaga kuivas 2-, 4- ja 6silindrilistest sõiduautodest koosnev mudelkond kokku. Aastatel 1910-1911 reklaamiti üksnes 4silindrilisi autosid, aga arvatavalt monteeriti neid varuosariiulitel veel leiduvatest osadest, väga vähesel arvul ja üksnes tellimuste alusel.

  1911. aasta kogutoodang küündis 611 eksemplarini, aga nüüd domineerisid selles kahesilindrilised pooleteisetonnised veoautod. Jõuallikas asetses istme all, millega tekitati pikk veokast ja buldogkabiini võimalus (paljudel tollastel veokitel kinnine kabiin puudus). 18 aasta vältel (1908-1926) ehitati neid lausa 30 000 ümber.

  Esimese ilmasõja ajal sattus arvukalt Autocare läänerindele ja need õigustasid end igati. Mark kestis 1954. aastani. Selleks ajaks oli suurem veokiehitaja White Ardmore´i tehase üle võtnud. Volvo omakorda omandas White´i 1981. aastal.