Taustapildil on AC 12/24 Royal Roadster

Briti mark AC tekkis 1908. aastal Londonis nime all Autocars & Accessories Ltd., kuid liikus sealt peagi Thames Dittonisse (Surrey), kuhu jäi ligemale kolmveerandsajandiks. Alustas pisikaubikutest ja naljakatest ühesilindrilistest kolmerattalistest sõidukitest Sociable.

  Neljasilindrilised neljarattalised võeti kavva alates 1913. aastast, külgklappidega mootorite töömaht kasvas viie aastaga 1,5 liitrini, aga 1922. aastal lisandus kaheliitrise töömahuga reaskuuene, ühe ülanukkvõlliga jõuallikas. Nimetatud aastal otsustas ettevõtte etteotsa tõusnud Selwyn F. Edge loobuda mootorite ostmisest firmalt British Anzani, kellele mahuka lepingu katkemine oli tõsiseks hoobiks.

  Kõigil AC mootoritel oli nüüdsest terashülssidega alumiiniumplokk ja kolvikäik võrdne täpselt 100 mm-ga. Kolmekäiguline käigukast ehitati kokku tagasillaga, peaülekandeks oli tigureduktor. Isegi kaheistmelist AC-d sportautoks pidada olnuks vast liialdus, küll oli aga isegi neljasilindrilise mootori puhul tegemist sportliku, väljanägemiselt kena sõidukiga, kuuesilindrilistest autodest rääkimata.

 AC 12/24 maksis loomulikult rohkem kui näiteks massiliselt toodetud Morris Cowley. Morris, olgu öeldud, oli brittide massilisim automark, mille osakaal turul tõusis kahekümnendate aastate lõpuks 35 %-ni ehk 63,5 tuhandeni.

  Kunagine kuulus võidusõitja ja rekordimees Edge tundis hästi reklaami mõju müügitulemustele. AC omaduste kirjeldused olid nüüdsest ülevoolavad. Ega asjata pruugitud nime Royal. Omas hinnaklassis võis autos tõesti olla midagi aristokraatlikku, alates otstarbekast konstruktsioonist ja korralikust tootmistehnoloogiast ning lõpetades kujustuse ja sõiduomadustega.

  Edge´i valitsemise perioodil sai AC-st esimene pooleteiseliitrine auto, mis tegi sada miili ehk siis 161 kilomeetrit tunnis. Brooklandsi trekil peetud 200 miili sõitudes võeti üldarvestuses 3. Ja 4. koht, Prantsusmaal Montlhéry trekil saavutati ööpäevasõidus 132,7 km/h. Esimese Briti margina osaleti 1925. aasta Monte Carlo rallil, järgmisel aastal tõi kaheliitrine mudel seal koguni võidu. Üks AC läbis Montlhérys 10 päevaga 24 140 kilomeetrit (keskmine oli 100,58 km/h).

  Nimetatud saavutuste taga olid tehase ponnistused, mis suhteliselt väikesele ettevõttele rahaliselt üle jõu käisid. Võistlusteks ehitati näiteks koguni 16 klapiga mootoreid ja hakati uurima ülelaadimise võimalusi. Majandusraskustesse sattunud ettevõte läks 1930. aastal autoäris vilunud vendade Hurlockite omandusse. Ette rutates olgu öeldud, et vennakesed nägid perspektiivi pigem senisest kallimates ja kiiremates autodes, nende nägemus osutuski õigeks.

  Meie piltidel olev 12hobujõuline Royal aastast 1926 esindab hästi sõidukit, mille kohta inglased ütleksid neat, mis tähendab nii korralikku, siivsat, kabedat, kena kui maitsekat. Rodsteri beeži, tumerohelise nahkpolstri ja sama värvi kaunistustriipudega keres on luugi alla varjus veel kolmski iste. Telgede vahe on 2667 mm, 27tollised rattad õõtsuvad nii ees kui taga veerandelliptilistel vedrudel, pidurdavad vaid tagarattad. Siia tuleks tingimata lisada, et nimelt tol perioodil, mingi paari aasta jooksul, hakkasid AC-d tehasest tulema reeglina neljarattapiduritega. Varem kuulusid esipidurid lisavarustusse. Seisupidurina toimis muide kardaanvõllile kinnitatud ketaspidur. 

  Kahe- ja kolmekümnendate aastate AC-sid pakutakse oksjonitel üpriski harva põhjusel, et säilinud on neid suhteliselt vähe. Konkreetse eksemplari ennistas David Steinman Vermonti firmas Waitsfield Motor Car Company. Töökoja tausta pole õnnestunud lähemalt uurida, küll on aga märke sellest, et mingil põhjusel on Steinmani kvaliteetsete tööde seas ebaproportsionaalselt palju AC-sid. Küllap loetakse teda USA-s selle margi asjatundjaks.

  Tema perfektsusetaotlusest räägib näiteks fakt, et, leidmata radiaatori kohale kinnituvat maskotti, valas ta karukese kujukese ise ja ühendas selle tähti A ja C kandva rõnga ning brittide kolmepennise mündi jäljendiga, täpselt nagu originaalil. Olgu lisatud, et kolmekümnendatel, kui Thames Dittoni autode kujustus muutus hulga hoogsamaks, võeti maskotina kasutusele hoopis jooksuhoos hurda kujuke.

  Kui ringkondades tuntud kollektsionäär John Moir 2014. aasta sügisel Royali müüki pani, oli selle läbisõit pea olematu (ilmselt veeti autot kaugemal toimvatele konkurssidele treileril). Mainitakse vähemalt üht AACA konkursivõitu. Auto vahetas omanikku küllaltki mõõduka 49 500 dollari eest.

  Mis juhtus margiga kolmekümnendatel? AC kõrvaldas valikust neljasilindrilised autod ja tegeles edaspidi üksnes kaheliitriste kuuesilindrilistega. Surveastet suurendati algselt 5,75-lt 6,25-ni, siis 6,50-ni ning otse sõja eelõhtul 7,50-ni. Domineerima hakkas karburaatorite SU kolmik, tuunimise tasemest olenevalt arendasid mootorid kas 56, 66, 70, 80 või (ülelaadimise abil) 90 hj. Võimsaima mudeli 16/90 kiirus lähenes 160 km/h-le.

  Loole saab kena punkti panna teadmisega, et John Welleri reaskuuene jõuallikas püsis koosteliinil rekordiliselt kaua, tervelt 41 aastat. Igihalja jõuallika võimsus küündis 1963. aastal 102,5 hobujõuni. AC-l pruugitud Bristoli kaheliitrised olid kõigest 2,5 hj võrra võimsamad, tohutu vahe tegid sisse hoopis kaheksasilindrilised Fordid, mis AC Cobrade kapoti all arendasid töömahust olenevalt 280-410 hj.