Sir Stirling C. Moss (1929-2020)

Mercedes-Benzi suursaadik oma lemmikautoga Brooklandsi trekil.

Kui oled ühe maailma suurima võidusõitja elu jälginud juba ajast, mis eelnes talle saatuslikuks saanud 23. aprillile 1962, samuti kõik nood kümnendid pärast toda õnnetut päeva Goodwoodis, tekkis paratamatult mulje, et Sir Stirling Craufurd Moss, mees kui Briti institutsioon, on igikestev. Asjatu lootus, me kõik oleme nimelt surelikud – ja Sir Stirlingi aeg sai ümber möödunud pühapäeval, 12. aprillil.

  Stirling Moss sündis Londonis 17. septembril 1929. Ta isa pidas hambaarsti ametit, aga oli harrastusvõidusõitja kohta USA-s, Indianapolise 500 miili sõidus kahel korral väga hea tulemuse saavutanud. Ema omakorda oli tubli ratsutaja ja õpetas seda kunsti nii pojale kui tütrele, kes sündis viis aastat hiljem. Patricia (Pat) Mossist sirgus Euroopa tasemel rallist, kes abiellus 1963. aastal muide elukutselise rallisõitja Erik (Katusel) Carlssoniga. Niisiis oli perekond läbini sportlik ja kõik selle liikmed seatud eesmärke taotledes visad. Stirling Moss on oma intervjuudes korduvalt öelnud, et juba varajases nooruses uskus ta siiralt, et inimene, kui tal jätkub sihikindlust ja visadust, võib saavutada mida tahes. Koguni käia vee peal.

  Kuueaastasena roolis Stirling isa süles istudes autot, aga neljateistkümnesena juhtis meisterlikult oma kolmerattalist Morganit. Nii tema kui õde võitsid riburada pidi kõikvõimalikke ratsutamisvõistlusi, millest nad suvatsesid osa võtta. Ei ratsutamine ega ka autosport olnud vanemate meelest siiski tegevused, mida elukutseks valida. Stirling püüdis õppida hotellindust ja põllumajandust, aga kumbki ala teda ei köitnud. Küll aga autod. Morgani järel sai ta Austin Seveni, siis ühe MG ning lõpuks BMW 328. Viimase müüs ta täpselt tuhande naelsterlingi eest, et soetada F3 võidusõiduauto Cooper-JAP. Aasta oli 1948 ja Cooper sedavõrd algaja firma, et võttis arvesse kõik nooruki poolt esitatud erinõuded auto ehitamisele. Nimelt soovis too, et tema vormel tuleks eriti kerge.

  Auto polnud veel päris valmis, aga noor Moss püüdis ennast registreerida osavõtjaks kuulsast Shelsley Walshi mäkketõusuvõistlusest. Kõik kohad olid paraku täis ja nii toimus tulevase kuulsuse esimene etteaste hoopis 9. mail Presotti mäkketõusuvõistlusel. Lõppes see klassivõidu ja neljanda kohaga üldarvestuses. 5. juunil saavutas ta oma esimese võidu, nimelt Stanmer Parki mäkketõusuvõistlusel. Ning 4. juulil tuli esimene võit ringrajasõidus, mille ta saavutas pealegi märjal lennuväljal kihutades. Perekond toetas teda nüüdsest täiel määral. Esimesel hooajal teenis noormees pisut auhinnarahagi, nimelt 13 naelsterlingit.

  Olgu öeldud, et ees seisis tal veel hunnitu arv võistlusi. Statistikute arvates kogunes tal neid kokku 529, millest lõpetas 375 ja võitis 212. 14. aprillil Mercedes-Benz Classicu järelehüüdes mainitud arvud, vastavalt 495, 366 ja 222, on küll erinevad, kuid ei muuda asja olemust – ta võistles nimelt algusest peale mis tahes kiireks sõiduks arvestatud autodega. Seejuures polnud need sageli parimad saada olevate seas. Patrioodina on Stirling Moss korduvalt rõhutanud, et pigem ta eelistab omamaisel autol anda endast parima, kui võimsamal välismaisel kõigi eest lihtsalt ära sõita.

  Järgmisel aastal, olles näidanud oma uuel pooleliitrisel vormelautol Cooper-JAP suurepärast vormi võitude ja kiiremate ringidega nii Goodwoodis kui Silverstone´is, sai ta esimese kutse välismaalt, Itaaliast nimelt. Brescias Garda ringil ta küll ei võitnud, aga hoolega kolmandale kohale tulnud noore briti sõitu jälginud legendaarne Tazio Nuvolari ütles temas tulevase tšempioni ära tundvat. Järgmisel aastal võistles ta nii Hollandis, Itaalias kui Prantsusmaal, Cooperid ja HWM-id tõid talle terve tosina pjedestaalikohti eesotsas viie võiduga. Kolmel järgmisel aastal sõitis ta üha sagedamini Jaguaridega, aga 1954. aastal võttis ka OSCA ning korduvalt Maserati rooli. F1 arvestuses tuli ta Maseratiga 1954. aastal 13. kohale.

  Aasta 1955 tulemused olid hunnitud. Moss võitis mõlemad maailma tähtsamad, Itaalias peetavad maanteesõidud Mille Miglia ja Targa Florio, saavutas oma esimese F1 võidu Suurbritannia GP-l ning oli võidukas ka Põhja-Iirimaal peetud Tourist Trophy´l. Teiseks platseerus ta Nürburgringil ning Rootsi, Belgia ja Hollandi GP-l. Juan Manuel Fangio võitis MM-tiitli, Moss jäi temast maha 17 punktiga, aga järgmisel hooajal 3 ja ülejärgmisel 15 punktiga. Kõige lähemal oli Moss ihaldatud tiitlile 1958. aastal, kui ta kaotas Mike Hawthornile üheainsa punktiga. Aasta pärast Jack Brabhamile 5,5 (3. koht) ja kahe möödudes 24 punktiga (3. koht) ning 1961. aastal Phil Hillile 13 punktiga (3. koha jagamine Dan Gurneyga). Moss, potentsiaali poolest võib-olla maailma parim, jäigi igaveseks teiseks numbriks, nagu meie Paul Keres males.

  1962. aasta algas mootoritega Coventry-Climax varustatud Lotuse ja Cooperiga sõites võitudega Uus-Meremaa GP-l, Lady Wigramil ja Warwick Farmis. Järgnesid mõned teised-kolmandad kohad ja kiireimad ringid. Kiireima ringi sõitis Moss välja ka 23. aprillil Goodwoodis, aga käigukasti parandamine boksis nõudis minuteid ja mahajäämust likvideerima asunult tegi ta 35. ringil ränga avarii. Koomast välja tulnud, lahkus ta haiglast kahe kuu möödudes karkudel ja kuu aega hiljem kõndis karkude abita. Ta tegi kõik endast oleneva, et taastuda. 1. mail 1963 istus ta selsamal Goodwoodi rajal rooli, et oma võimed katsesõiduga proovile panna. Möödus pool tundi, vihma tibutas, siis pöördus Moss boksi, astus autost välja ja ütles lühidalt:„ Ma lõpetan.“ Nimelt tundis ta, et puudub see endine perfektne automaatika, mis võimaldas sõita noateral. Kümne kümnendiku asemel oli järel tubli kaheksa kümnendikku, aga ohtliku elukutsega jätkamiseks tipus sellest selgelt ei piisanud.

  Moss, kes pidas oma elu suurimaks võiduks koos Denis Jenkinsonist kaardilugejaga Mille Miglia 1606 km pika distantsi läbimist uskumatu 10 tunni 7 minuti ja 48 sekundiga (eelmise aasta võitjal kulus tund ja 18 minutit enam!), jäi võidusõidule väga lähedal seisvaks isikuks paljudeks kümnenditeks. Margile Mercedes-Benz oli ta omamoodi suursaadik, kes aitas massidele meenutada hõbedaste autode võimsaid etteasteid viiekümnendatel. Mossi kutsuti lakkamatult autoalastele suurüritustele, näitustele, muuseumitesse. Tema esinemised olid regulaarsed nii raadios kui TV-s. Temast kirjutati raamatuid, teda ja ta võidukaid autosid kujutati maalidel. 1990. aastal jäädvustati ta nimi rahvusvahelises võidusõitjate ausaalis, kümme aastat hiljem aga tõstis kuninganna Elizabeth II ta aadliseisusse. Sir Stirling sai panuse eest omal alal nii Segrave´i auhinna kui FIA kuldmedali.

  Jah, vee peal käimiseni ta ei jõudnud, aga see oli ka väheseid asju, mis suurmehel asiselt elatud elus tegemata jäi.