Luik taas oma tuntud headuses

Eestis on kõigest hoolimata siiski mõned inimesed, kes autosid – või näiteks autosporti – sedavõrd kaua on pühendunult uurinud, et neid isegi raamatute autorina tõsiselt võtta võib. Rein Luige esimene ulatuslikum töö jõudis pehmete kaante vahele juba aastal 1992. Brošüür „Auto & sport” andis linnulennulise ülevaate autospordi erinevaist aladest läbi paljude aastakümnete – ning osutus, täna võime seda öelda, isegi pisut prohvetlikuks. See väiketrükis oli niiöelda soojenduseks enne hulga paksemate raamatute letile jõudmist samalt autorilt. Luige „Ralli MM entsüklopeedia 1973-2003” ilmumisaastaga 2003 oli oma ligemale 300 lehekülje ja tohtu arvu fotodega nimekailt fotograafidelt teos, mille taoliseta on täna veel paljud suuremadki keeled kui eesti keel. Raamatu ajastus osutus ideaalseks ja edukas müük lisas autorile julgust. Luik jätkas otsinguid õige teemaderingi ja turule vastuvõetava formaadi leidmisel. Ja nagu mulle tundub, on ta selle tänaseks tõesti avastanud. Luige vormeli, niiöelda. 2007. aasta lõpul tuli tal välja 104-lk „Vormel 1 kuulsused”, mis ei olnud aga mitte pelgalt kuulsatele sõitjatele pühendatud raamat, vaid andis kompaktse läbilõike täna F1 tsirkuseks hüütava fenomeni kõigist tahkudest läbi paljude aastakümnete. Autori kunst sellisel puhul ongi tohutust materjalist etteantud lehekülgedele ära mahtuv kombinatsioon sõitjatest, autodest, radadest, sündmustest, ilmekatest faktidest ning miks mitte avariidest ja skandaalidestki kokku panna. Ülesanne on suhteliselt kehvasti ettevalmistatud lugejat haarata, kirjeldatavaga kaasa minema ja võib-olla koguni internetist või teistest raamatutest lisa otsima sundida. Möödus kaks aastat ja Luik jätkas sisult, paksuselt ja kujunduselt samalaadse raamatuga „Rallimaailma kuulsused”. Profid, ise sageli oma väljakujunenud nägemuse, eelistuste ja arusaamade, et mitte öelda kinnisideede kütkes, ei ole alati need kõige õigemad inimesed kolleegi raamatule hinnangut andma. Raamatu edu turul määrab pigem mu tuttava, täieliku autospordivõhiku hinnang: „See on nii ladusalt kirjutatud, et unustasin end lugema.” Vox populi on nõnda siis meieni jõudnud, rahvas on juba rahakotiga Luige raamatutele oma hinnangu andnud. Kaunis visioon võiks olla selline: esialgu igal teisel aastal üks taoline raamat lisaks, aga edasipidi, kui majandus kosub ja rahvas enam raamatuid lugema harjub, siis juba igal aastal. Enam kui sada aastat autovõidusõitu on suurtes keeltes kirjas tuhandeis raamatuis, miks siis väikeses Eestis ei võiks vastavate lehekülgede arv peagi tuhandeni küündida.

Margus-Hans Kuuse