Kadunud aegade meenutuseks

See kuuekümne aasta tagune helesinine ime veereb augustis korraks oksjonisaali poodiumile ja kaob võib-olla taas rikka kollektsionääri kogusse. Nii et peatu, hetk. Luba meil heita mõtlik pilk.

Hea muidugi, kui hunnitu auto omandaks mõni muuseum, siis oleks see 1949. aasta Delahaye 175 S Saoutchik Roadster imetlemiseks tuhandetele. Automobilia annab igal juhul parima, et tekiks tilluke ettekujutus haruldasest autost ja markidest selle taga. Nimelt markidest, sest neid on siin mängus kaks – ja mõlemad hääbunud juba viiekümnendate keskpaigaks. Niisiis vaid mõned aastad pärast selle šedöövri sündi.Prantsuse margi Delahaye 1895. aastal alanud lugu omandas uue värvingu sümboolselt võttes 1933. aastal, kui Pariisi autonäitusel esitleti esimest sõltumatu esivedrustusega mudelit 134. Eriseisundisse tõstis tehase aga mudel 135, mida tehti 3,2- ja 3,6-liitriste mootoritega, mis kolme karburaatori puhul koguni 152 hj välja andsid. Käigukastid olid sünkroniseeritud 3. ja 4. käigul, aga eritasu eest sai osta eelvalitsaga ehk siis poolautomaatse käigukasti Cotal.

135. mudelit toodeti enne Teise maailmasõja puhkemist kõigis versioonides kokku 1500 ringis, nõnda said lausa tuhanded inimesed aimu tema headusest, aga kümned tuhanded imetleda sageli väljapaistvaid kerelahendusi. Kuna tehasel endal keretsehh puudus, ehitati kered tuntud firmades Henri Chapron, Guilloré, Franay, Figoni & Falaschi ja nõnda edasi. Üürikeseks jäi flirt V-12 mootoriga, aga see sisuliselt võistlusmootor (4,5 l, 220 hj) pandi kuuele autole, tüüp 145.Üks sellistest firmadest, kuhu Delahaye oma väärt šassiid saatis, oli Saoutchik Neuilly´s. J. Saoutchik, Carrossier, seisis sildil ja reklaamides. Jakov Saoutchik, ukraina juut, oli noore mehena Pariisi tulnud ja tisleriks õppinud. Peagi asus ta tollal puidust karkassiga autokeresid tegema, kahekümnendatest alates aga püüdis välja arendada omaenda originaalse nägemuse sellest, millised autod peaksid tegelikult välja nägema (ja millised nad sageli mitte ei olnud). Ta sai ka mitmed patendid, kaasa arvatud lükandustele, mida pruukis näiteks suurtel Renault´del 1938. aastast alates.Firma tegi keresid eeskätt eksklusiivmarkidele Rolls-Royce, Voisin, Bucciali, Mercedes-Benz. Isegi Duesenberg oli hulgas. Loomulikult ka Delage ja Delahaye. Kui püüda Jakov ja Pierre Saoutchiki (poeg sai firma juhiks siiski alles pärast sõda, 5 aastat enne isa surma) kerefilosoofia kokku võtta, siis toetus see kolmele vaalale: poritiibade äärmuslikult välja venitatud veetilga kujulisele vormistusele, erakordselt külluslikele kroomitud kaunistuselementidele ning piinlikule hoolele siseviimistluse detailide valikul ja teostamisel.

Kogutulemust on sageli hinnatud ülepakutuks või koguni vulgaarseks. Kõige majesteetlikumate erikerede taustal see sageli nõnda välja paistabki. Ühes võime olla aga päris kindlad – sedasorti autosid tahetakse alati. Ikka ja jälle astus sisse kliente, kelle eesmärk oli kalli raha eest saada liikuv reklaamtahvel iseendale. Saoutchiki kere veatu teostus oli mõistagi garanteeritud.Delahaye jätkas pärast sõda täiustatud mudeliga 135M, õige mitmed neist said taas Saoutchiki kere. Tohutu pingutusega, raha ju majas eales ülearu polnud, loodi seitsme raamlaagrise plokiga 4,45-liitrine mootor mudelile 175. Noid tehti ühe, kahe ja kolme karburaatoriga variandis, võimsusega 120 ja 164 hj vahemikus. Type 175 sai ka Dubonnet´ sõltumatu esivedrustuse ja de Dion-tüüpi tagavedrustuse. Nelja aasta vältel tehti neid autosid kõigest 51, kindla peale ei saadud kulutatud raha tagasi. Auto meie piltidel kuulub seega poolesaja hulka, mis valmisid aastatel 1947-1950.Üleminek raamile ehitatud keredelt kandekeredele lõi jalad alt enamikul kerestajatest. Ei pääsenud ka Saoutchik, kes veel 1953. aastal sai tellimuse hispaania margilt Pegaso 37 auto rüütamiseks. Minitehas suleti 1955. aastal, aasta pärast automargi Delahaye hääbumist.

Margus-Hans Kuuse

Fotod: Ron Kimball/RM