Jim Clark, suur võidusõitja (4)

Nüüd olid Ecurie Ecosse´il D-tüüpi Jaguarid ja Tojeiro-Jaguarid, mis moodsamatega võrreldes hakkasid pisitasa konkurentsivõimet kaotama. Tourist Trophyl hämmastus Jim veelgi enam oma võimetest. Tundub imelik, et isegi nüüd suhtus ta võidusõitu kergelt. Võistlustele Goodwoodis läks ta vastu mõningase jahmatusega. Masten Gregory oli Jimi meelest parimaid võidusõitjaid sportautodel ja nüüd olid nad vahetussõitjad. Teistel, kes võistlustest osa võtsid, kerkis samuti probleeme, sest viimase võistlusena sportautode MM-sarjas pidi sellest saama heitlus Porsche, Aston Martini ja Ferrari vahel. Ühe Ecurie Ecosse´ile kuuluva Tojeiro sissetung muutis üldpilti vähe. Clarkile tähendas see aga väga palju.

Liidrite vahel arenes palav heitlus. Kui Moss juhtautoga, 3-liitrise Aston Martin DBR1-ga boksi tuli, arenes draama. Auto tõsteti tungraudadele, hakati tankima. Ent siis pritsis bensiin tulistele väljalasketorudele ja silmapilkselt haaras taltsutamatu leek sõiduki. Tuli levis ka puitbarjäärile. Selleks ajaks kui tulest jagu saadi, olid Aston Martini boksid varemeis. Ja auto muutunud poolpõlenud vrakiks. Clark nägi toimuvat ega aimanudki, et kuue kuu pärast võistleb ta samal autol, kuna Border Reivers selle järgmiseks hooajaks ära ostab.

Niisugused olid Aston Martini probleemid. Clarkil polnud neid peaaegu ollagi, kuna ta avastas, et tema ajad Goodwoodis olid võrdsed Gregory omadega. Järsku tundis ta, et elu on suurepärane. Teist korda roolis, võttis ta S-i kahe tugeva libisemisega, esirattaid välja pöörates ja sõitis mõnusal seitsmendal kohal. Masten Gregory võttis juhtimise üle, paraku ainult selleks, et auto kõige väljapaistvamal viisil Woodcote´is liivakünkasse kihutada. Masten ise paiskus istmelt üle pealtvaatajate, pääsedes murdunud kaelaluu ja põrutusega.

 David Murray kannatustekarikas sai pilgeni täis, sest samasuguseid asju oli ta näinud oma autodega varemgi juhtuvat. Võistlus lõppes. Karikas läks Aston Martinile, Clark oli järsku täidetud enesekindlusega ja Masten Gregory otsis uut lepingut. Clarki ja Ecurie Ecosse´i teed ei ristunud enam kunagi. Hooaeg lähenes lõpule. Border Reivers, kes vahepeal Clarkile Porschet osta soovis, astus läbirääkimistesse Aston Martiniga.

 Clarkile jäi nüüd aega maha istuda ja kokkuvõtteid teha. Ta tundis oma perekonna vaenulikku suhtumist võidusõitu. Ometi oli ta ise sellest üha enam haaratud. Veel teadis ta, et enne redeli järgmisele pulgale tõusmist tuleb omandada rohkem kogemusi. Varem oli ta vormelitele eelistanud suuri sportautosid. Nüüd jõudis mees aga äratundmisele, et kui ta tahab võidusõitjana kaugele jõuda, tuleb ümber istuda üheistmelisele autole. Sama nõu andis ta hiljem ka Jackie Stewartile, kui too teelahkmele jõudis.

 Nüüd käis Jimmy käsi hästi. Lavale astus Reg Parnell, Aston Martini meeskonna juht. Kulisside taga tegutses kindlasti Jock McBain, Border Reiversi energiaküllane patroon, Regi vana semu. Nagu tema eelkäija Ian Scott Watson, nii uskus ka McBain Clarki võimetesse. Tema see oli, kes lisas kaalu Scott Watsoni veendumusele, et Clark ja võidusõit peavad kokku jääma. Kui Clark lõpuks maailmameistriks tuli, oli tal kõige enam kahju sellest, et McBain ei elanud triumfini.

 McBaini kaudu võttis Parnell ühenduse Clarkiga ja rääkis lootustandvalt vormel-1 lepingust Astoniga 1960. aastaks. Nagu talle omane, jättis Jimmy ettepaneku vastukajata. Olgugi, et salaja soovis ta tõepoolest proovida vormel-1. Lõpuks jõuti katsetuste aja suhtes Goodwoodis kokkuleppele. Enne seda olid Brands Hatchis toimunud jõuluvõistlused, kus Clark sõitis esimest korda vormelautol.

 Elite´il sõites oli Clark sõbrunenud Graham Warneriga tiimist Chequered Flag. Warner otsustas osa võtta vormel-J klassi võistlustest. Vormel–Junior arenes välja itaallaste leiutatud odavast võistlusklassist ning oli saanud FIA õnnistuse. Elva oli juba jõudnud tootma hakata kõrge tagaosaga mudelit, aga ilmus teisigi vastloodud autosid, mis olid varustatud kõige mitmekesisemate mootoritega. Ehkki teised olid alustanud varem, olid Cooper ja Lotus need, kes domineerisid vormel-J algaastail. Brands Hatchi kohtumiseks võttis Clark vastu Warneri ettepaneku juhtida viimase konstrueeritud vormel-J Geminit. See oli tavaline sigarikujuline eesmootoriga võidusõiduauto, ehitatud George Hulberti poolt Speedwellis. Erinevalt hilisematest autodest, mis olid kohandatud ta lühikese kasvu ja laiade õlgadega, oli Gemini standardmõõtmetega ja Clark oli sellesse otsekui sisse pitsitatud. Käsivartel polnud Geminis piisavalt liikumisruumi. Lisaks sadas ja aku oli tühi. Nii sai tema esimesest stardist vormelil esinemine, mida ta hiljem unustada tahtis. Jimmyle ei meeldinud, kui talle seda sõitu meenutati.

 Brands Hatchi stardirivis seisis tema kõrval auto, mis Jimmy tulevases elus tähtsat osa etendas. See oli taga asuva mootoriga Lotus 18 prototüüp. Kere oli ajapuudusel värvimata jäetud ja võistlus näitas, et vedrustuse oli Chapman lootusetult halvasti seadnud. Ometi oli tegu väljakutsega. Chapman oli mootori juhi selja taha sättinud ja kontseptsioon tundus huvitav. Ei Clark ega Chapmani uus auto saavutanud sellel võistlusel edu. Lotust juhtis muide Alan Stacey. Clarkile tundusid nii Gemini kui vormel-J ebahuvitavad, Chapmanile oli tee tuttav – tagasi joonestuslaua juurde.

 Võistlus ei möödunud vahejuhtumiteta. Clark, kes võistles Graham Warneriga GT-autode sõidus Elite´idel, kaotas kontrolli kurikuulsas Paddock Bendis, väänas rummu kõveraks ning katkestas. See oli Clarki esimene avarii. Juhtunut minuga arutades rääkis ta, et tal pole aimugi, miks nõnda läks. Lõpuks jõudis ta järeldusele, et oli lakanud võistlemast võidule ja lasknud end lõdvaks. Võiks arvata, et samasugune asjaolude kokkusattumine võis viia saatusliku vääratuseni Hockenheimis, kuid see on äärmiselt ebatõenäoline.

 Lähenes uus hooaeg. Clarkile pakuti lubatud proovisõitu Aston Martiniga Goodwoodis. Imeliku kokkusattumuse tõttu jõudis sinna ka Mike Costin Lotusest, kaasas vormel-Junior. Ta palus Clarkil täiustatud sõidukit proovida. See ajastus on tundunud mulle liialt ladus, et olla juhuslik. Iseäranis seetõttu, et järgmisel hooajal sõitiski Clark Lotuse vormel-J meeskonnas.

 Oli veebruar ja üsna külm. Tükati jääkirmega kaetud rada varitses ettevaatamatuid. Clark läbis mõne tutvumisringi Aston Martin DBR2-ga. See oli hea 4,2-liitrine sportauto ja meeldis talle arvatavasti seepärast, et ta tundis end mugavamini pigem ülearu võimsas autos, kui sellises, millel võis võimsusest puudu tulla. Ta tõepoolest oskas hobujõude kontrolli all hoida ja neid edu arendamiseks rakendada.

 Polnud üldse tunda, et Clark oleks aste-astmelt arenenud. Ta võimed näisid püsivaina. Neid tuli ainult aeg-ajalt uute põrutavate ülesannetega teritada. Tõepoolest, sportautost 2,5-liitrisse vormel-1 autosse ümberistumine mõjus talle kui hane selga vesi. Astoni vormel tundus Jimmyle hea. Võimsust sellel jätkus. See Aston Martin polnud muide võimsaimate GP-autode hulgast ja talle polnud määratud olla edukas. Firma loobus hiljem täiesti vormelautodega võistlemisest.

 Koostöö Aston Martiniga jätkus teise katsetustesarjaga ja jälle ilmus Goodwoodi Costin koos vormel-J Lotusega. Saanud Parnellilt nõusoleku, proovis Clark „juuniori“ otsekohe pärast Astonit. Ta leidis muutuse olevat märkimisväärse. Suhteliselt igapäevasest vormel-1-st istus ta ju Lotus 18-sse, mis kujutas endast võidusõiduautode konstruktsiooni viimast sõna. See oli avastus. Auto oli kurvides uskumatult kiire ja arvatavasti esimest korda mõistis Clark, mida juhitavus tegelikult tähendab.

 Suurtel sportautodel oli ta harjunud kasutama toorest võimsust koos rataste vastas-väljapöördega. Nüüd oli tal sõiduk, mida võis kurvi läbimiseks ette valmistada teadmises, et see liigub kurvis kiireimat joont mööda. Ja teeb seda kindlalt. Juhil on niisiis aega kontsentreeruda sõidutehnikale.

 Chapman oleks tahtnud pakkuda Clarkile lepingut kõigile võistlusliikidele, kuid Aston Martini vahelesegamise tõttu kirjutas Clark alla Aston Martini vormel-1 ning Lotuse vormel-2 ja vormel-J lepinguile. Clarkiga vormel-1 lepingut sõlmida olnukski piinlik, sest 1960. aastal oli Chapmanil valida paljude võidusõitjate seast. Esisõitjaks oli tal Innes Ireland. Ka John Surteesiga oli kontakt olemas. Trevor Tayloriga oli Chapmanil vormel-J leping ning teisel vormel-1 autol sõitis Alan Stacey.

 Tuli välja, et Clark istus vale hobuse selga. Nüüd veeretas ta pöidlaid ja ootas vormel-1 sõitu Aston Martiniga, mis teoks ei saanudki. Nimelt lõpetas meeskond võistlemise enne Hollandi GP-d. Vahepeal sai Clark vormel-J auto ja leidis end võistlemast John Surteesiga, kes sõitis Ken Tyrrelli Cooper-Junioril. Hooaja algul oli neil rajal nii mõnigi kana kitkuda ...

 Border Reivers müüs Lister-Jaguari ühele briti klubisõitjale ja paigutas raha Aston Martini DBR1 3000-sse. Parim, mida see auto saavutas, oli 3. koht Le Mans´is. Clarki vahetussõitjaks oli Roy Salvadori. Clarkil oli järgmistel hooaegadel muid ülesandeid. Pealegi suri Jock McBain ja Aston, mis ei leidnud väärilist kasutamist, müüdi maha.

 Esimene hooaeg koos Lotusega algas hästi, võiduga John Surteesi üle Goodwoodis. Sellelsamal 1960. aastal algas Clarki jaoks uus elu, mis kestis ta surmani. Ühel nädalal sõitis ta Lotusel Belgias, järgmisel Border Reiversi märgi all Saksamaal ...

 Clarki kõrvatagused olid veel märjad, kui ta hakkas välismaal liikuma. Ta avastas, et jääb isegi vestluses tütarlastega kimpu. Aja jooksul muutus seegi, nagu ta ellusuhtumine ja vahekord võidusõiduga. (Järgneb)