Eesti võidusõidumineviku kontsentraat mikrotiraažis

   „Eesti motoringrada 1933-1940“ on ebatavaline raamat. Tegemist on esimese Eesti tehnikaspordi ajaloole pühendatud artiklite kogumikuga. Niisugused populaarset laadi ajaleheartiklite kogumikud on Eesti raamatumaastikul üsnagi harv nähtus.

   Põhjuseid, miks see nii on, leidub terve rida. Toome välja neist mõned. Ajalooliste artiklite kogumi eesmärk ei ole pakkuda lugejale terviklikku, igakülgselt läbi töötatud narratiivi, vaid allikmaterjali teatud põhimõtete alusel kokku koondada. Seega tuleks niisugust kogumikku vaadelda lõpptarbimisprodukti asemel töövahendina – järeldused tuleb süvitsi mineval lugejal endal teha.    Mida suuremad on teadmised käsitletavast valdkonnast, seda enam saab kogumikust kasu ammutada. Esimese artiklikogumiku ilmumine on alati ka omamoodi märk – see näitab, et käsitletav valdkond on ühiskonnas oluline ning ilmselt leidub piisaval määral süvahuviga isikuid-uurijaid.

   Teiseks on sellise kogumiku kokkupanemine problemaatiline koostaja seisukohalt – on ülimalt kahtlane, kas sellest mingit otseselt mõõdetavat kasu tõuseb. Aeganõudvaks tööks peab olema missioonitunnet ja leiduma valmidust suurteks ohvriteks. Aare Arulat (arula_aare@hotmail.ee) tuntakse kui Eesti võidusõiduajaloo üht peamist „varahoidjat“, sestap pole ka selle mahuka töö valmimine üllatus. Muidugi on raamat aastaid kestnud pingutuse tulemus

   Autor kirjutabki eessõnas: „Töö oli üpris vaevarikas, sest osade tekstide lugemiseks tuli kasutada luubi abi ja mitme aasta jooksul sai läbi sirvitud sadu vanu ajalehti ning eeldatavasti suurem osa neist artiklitest on õnnestunud ka selle unikaalse raamatu kaante vahele koondada.“

   Tutvustagem mõne sõnaga lähemalt otsingute eripära. Artiklitele ligipääsemiseks on kaks võimalust: tuleb minna raamatukokku ja tellida vajalikud ajalehed või kasutada DEA-nimelist (DEA – digiteeritud eesti ajalehed) andmebaasi. Kuna enamasti pole teada, millistes ajalehtedes vajalikud artiklid end peidavad, ei ole süstemaatilisest lugemisest pääsu kummalgi juhul.

   Arula on kasutanud teist varianti. Võttes arvesse tollaste ajalehtede suurt formaati ja kättesaadavuse problemaatilisust, on arvutiekraanilt ehk kergem lugeda, kuid omad puudujäägid on siingi: digiteeritud ajaleht võib olla kahjustatud (tekst loetamatu), elektroonilise jäljendi tegemine on mõnevõrra ebaõnnestunud, kolmest pakutavast suurendusvõimalusest võib jääda väheks jne.    Kõik need probleemid on olulised, sest koostaja ei saa artikli teksti omatahtsi muuta. Kahtluste korral tuleb ikkagi minna raamatukokku, leida ajaleht ja seda vajadusel tõepoolest kasvõi luubiga uurida.

   Taoliste kogumike koostamiseks on laias laastus kaks võimalust: võib valida mingit probleemi (nt võistlust) kõige paremini kirjeldava artikli ja kasutada raamatus vaid seda või siis rakendada kõiki leitud artikleid (erinevate ajalehtede käsitlusi). Arula on valinud teisena mainitud tee. See tähendab, et ta on rakendanud kõiki käsitlusi, mis üles leida õnnestus.

   Kuna mootorispordivõistlused olid tollal erakordselt populaarsed, siis mõistagi leidsid need käsitlemist paljudes ajalehtedes. Raamatust võimegi leida ühe ja sama võistluse kohta 4-5 - kui mitte rohkem - artiklit. Teiste sõnadega: raamatus leidub arvukalt kordusi.

   Kuidas samasisuliste artiklite paralleelsesse kasutamisse suhtuda? Arvestades raamatu populaarset laadi, võib see teatud osa lugejaist häirida, kuid käesolevate ridade kirjutaja (hariduselt ajaloolane – MHK) peab niisugust valikut siiski kasulikuks. Ühte ja sama sündmust käsitlevate artiklite järjestikune esitamine võimaldab saada hea ülevaate, kuidas erinevad ajalehed kirjeldatavasse suhtusid.

   Ilmneb, et vahel võisid erinevused kahes või enamas ajalehes ilmunud artiklite vahel olla minimaalsed, aga teinekord jälle küllaltki kaalukad – näiteks leidub ühe ajalehe artiklis tunduvalt rohkem faktivigu kui teise omas jms. Niisiis – kõigi artiklite rakendamine loob võimaluse võrdlusteks.

   Tekst on hästi loetav ja varustatud illustratsioonidega. Esineb mõningaid sõnavigu ja arusaamatusi ajalehtede tähistamisel. Artiklites esinevad faktivead ja lühendid on autor varustanud lühikeste selgituste-täpsustustega. Enam võinuks ehk tähelepanu pöörata mõningate detailide tausta selgitamisele – see muutnuks raamatu laiemale lugejate ringile veelgi huvitavamaks.

   Näide: kolmandas artiklis „Helsingi! Läbi Ove prilli“ (lk 2-4) on räägitud kellestki „tantsivast preili Johansonist“. Siin võinuks viidata, et ilmselt on tegemist Julius Johannsoni tütre Eugenie-Adelheidiga, kes tegutses Jenny Lee nime all tantsijatarina ning oli huvitunud autosõidust ja mootorispordist. Selliseid näiteid võib tuua teisigi.

   Miinuseks tuleb lugeda seda, et fotod ei ole varustatud viidetega. See raskendab nende kontrollimist. Üksikuid kahtlusi tõesti tõstatub - näiteks tundub, et leheküljel 46 pole küll Julius Johannsoniga tegemist, ehkki pildiallkiri nii väidab.

   105. lehekülje pildil esitatud auto nr 8 on tõesti Elo oma, kuid teades, et kohe alguses läks sõitu juhtima Ebb, ei ole õige pildiallkirjas sedastada, et Johannson on ikka veel teisel kohal, pigem ikka kolmandal. Kas auto võistlusnumbriga 2 ikka on Johannsoni Studebaker? Olen vaadelnud seda autot nii mõnelgi pildil ja erinevused kõnealusel fotol nähtava sõidukiga näivad olevat vägagi suured.

   Nimeregister puudub, millest raamatu allikalist laadi arvestades on kahju. Teisalt on selle puudumine mõistetav.

  On tänuväärt, et autor ei ole tekstikorpusesse lisanud vaid otseselt võidusõiduga seotud artikleid. Seal leidub palju muudki – näiteks lugu Ludvig Johansoni mootorratta varastamisest, mootorratturite välismaal käikude vahendused jne –, mis avardavad teadmisi ja selgitavad omal kombel tausta. Ove ehk Oskar Veldemanni, kellele on raamat pühendatud, kirjutatud lugude kasutamine on kahtlemata kiiduväärt ja annab teosele palju juurde. Ei puudu ka kurvad peatükid: räägitakse hukkunud mootorratturitest (Karl Jänes, August Vilbert, Adolf Salben, Otto Kiplok). Selgub, et õnnetuste ohtu teadvustati väga selgelt. Isegi president Päts kutsus võistlejaid suursõitude eel üles omastele mõtlema.

   Milles on artiklikogumik ületamatu? See annab suurepäraselt edasi arengut spetsiifilises vallas: kuidas suursõit iga aastaga üha enam professionaliseerus ja rahvusvahelisemaks muutus, kuidas pruugitud võidusõidukid kiiremaks ja paremaks said, kuidas sõitjate oskused kasvasid ning muidugi ka seda, kuidas võistluste käsitlemine ajalehtedes teisenes.

   Artiklitest ilmneb selgelt, et mootorispordivõistlused olid inimeste jaoks ülimalt atraktiivsed ning publiku huvi nende vastu oli tõeliselt suur. Võib isegi rääkida tehnikavaimustusest.

   Suur ja tänuväärne töö on tehtud. Trükitehniliselt ja paberi kvaliteedilt on tulemus igati korralik. Kahtlemata on „Eesti motoringrada 1933-1940“ tehnikaajaloo maastikul oluline verstapost. Loodetavasti saame tulevikus käes hoida kogumikke, mis hõlmavad kümnendite taguse mootorispordi või – veel parem - tehnikaspordi kõiki tahke.

Riho Paramonov