Auto pildis: 1954 Mercury Sun Valley

Kõigepealt oli muidugi Glenn Milleri sõja ajal sündinud ja igihaljaks osutunud lugu „Sun Valley Serenade“. 1949. aastal järgnes raskustes Fordi moodsaks ja edukaks transformeerumine sihvaka ümbrikkere ja tehniliste täiustuste varal. Mudeliaastal 1954 edestas Ford Skylinerit mõne kuu võrra ta 10 cm võrra pikema telgede vahega piimaõde Mercury Sun Valley.

   Täna, kus klaasitud katusega autod hakkavad lausa normiks muutuma, seda koguni odavais hinnaklassides, on kohane meenutada, kuidas suund üldse alguse sai. Sai aga tõepoolest sellest hartopsedaanist romantilise nimega Sun Valley.

   Sõja-aastatel, kui sõiduautotehased tootsid kõike muud kui sõiduautosid, kavandasid stilistid (sõna disainer veel ei tuntud) vabadel tundidel ulmelise väljanägemisega, lennukikujustusest tugevasti mõjutatud autosid. Üle võtmata ei jäänud ka lennukite läbipaistvad kabiinikuplid. Täieulatuslikult kopeeriti neid muidugi üksnes ideeautodel nagu Ford FX-Atmos.

   Samal ajal valminud Sun Valley´ile jõudis pelgalt rudiment umbes 6 mm paksust, sinakasroheliseks toonitud orgaanilisest klaasist (akrüülplast) katusepaneeli näol, mis ulatus tuuleklaasist keskpiilarateni. Muidugi, kui need piilarid oleksid seal olnud. Sedaani profiiliga, 5,17 m pikal hartopkupeel neid ei vajatud, mis tagaistmetele jõudmist auto suveasendis olles – kõik klaasid maha vändatud - loomulikult hõlbustas.

   Ükski suurtootja ei saa radikaalset uuendust ette võtta kõiki poolt- ja vastuargumente põhjalikult kaalumata, prototüüpe ehitamata ja katsetamata.

Kartus, et klaaskatus „palavais osariikides“ sõitjaid liialt küpsetab, ei pidanud siiski paika. Arizona kõrbesse viidud eksemplaride võrdlemisel selgus, et tavalise hartopi ja ohtralt klaasitu sisetemperatuur erines kõigest 5 kraadi võrra Fahrenheiti järgi. Vahe sai olematuks muuta, kinnitades lae alla peegeldava pinnaga päikesevarju (oli saadaval väikese lisatasu eest). Esimest aastat pakuti Mercuryle ka klimaatorit, aga see polnud sugugi odav.

   Kuna UFO-teema oli parajasti ülipopulaarne, kirjutati, et autos sõitjad paistavad rohelise katuse all rohelised kätte nagu tulnukad. Seegi väide oli vale, rohelist tooni pani tähele üksnes autos istuja taevasse vaadates. Kollektsionäärid on märganud, et 40-50 aastat vana Sun Valley sisemus pole päikese käes sugugi luitunud, kui võrrelda näiteks pindalalt kordi väiksema katuseluugiga varustet Fordidega kaheksakümnendaist. Pleksiklaasi väidetud võime filtreerida välja 60 % soojuskiirgusest pidas niisiis paika.

   Sun Valley värvivalik tol esimesel aastal oli piiratud. Pakuti piparmündirohelist või siis kreemi, sama kooslus domineeris ka auto sees. Kuna kolmeaastane keretsükkel lõppes tol mudeliaastal, uuendati viimast korda iluvõret, kaitseraudu, tagalaternaid ja rattakilpe. Auto pikkus kasvas pisut ja kujustus eemaldus Fordist, lähenedes mõnevõrra Lincolni omale.   Läbipaistev katus kergitas auto hinda tavalise hartopsedaaniga võrreldes 130 dollari võrra, 2582 dollarini. Mudelit 60F Sun Valley ehitati 9761 eksemplari, mis oli kaduvväike osa Mercury tol aastal 259 305-ni küündinud toodangus. Olgu lisatud, et järgmisel aastal tehti neid Sun Valley Coupe nime all kõigest 1787 tervelt 329 808 Mercury seas.

   Aastal 1956 ei valminud ametlikel andmetel ainsatki, kuid kollektsionääride seas püsib visalt elus kuuldus, et mõnisada neid siiski tehti. „Klaasist“ Mercury on haruldasem Fordi analoogidest Skyliner ja Crown Victoria Glass Top, mida monteeriti aastatel 1954-1956 ligemale 16 tuhat. See moodustas, muide, kõigest 0,4 % enam kui neljamiljonilisest kogutoodangust. Võrdluseks: kabriolettkerega Ford Sunlinereid tehti nimetatud ajavahemikul kokku ligemale 145 tuhat.

   Ülekohtune oleks lisamata jätta omamoodi verstapostina ajalukku läinud Sun Valley tehnilised andmed. Redelraamile ehitatud sõiduki telgede vahe küündis kolme meetrini ja tühimass 1,6 tonnini. Tolleks aastaks valminud uus rippklappidega V-8 töömahuga 256 kuutolli elik 4196 cm³ arendas neljalõõrilise karburaatori abil 161 hj, seega tervelt 36 hj võrra enam eelmise aasta vanamoelisest külgklappidega jõuallikast. Mootoriga oli ühendatud kolmekäiguline automaatkast Merc-O-Matic, peaülekandes töötasid hüpoidhammasrattad.

   Võimendiga roolimehhanismis pruugiti tigu-rullreduktorit, 14tolliseid trummelpidureid toetas vaakumvõimendi. Esivedrutus oli õõtsharkide ja teleskoopamortisaatoritega, tagasilla tala õõtsus lehtvedrudel, rehvmõõt oli 7,10x15. Tollased testiandmed fikseerisid automaatkäigukasti puhul tippkiiruse 164 km/h, kiirkäiguga manuaalkast andis 4-6 km/h lisa. Kiirus 97 km/h tuli kätte üsna tubli 15,6 sekundiga, aga 113-ni jõudmiseks pidi varuma 5,5 sekundit lisaks. Keskmise kütusekuluna läks kirja 15,6 l/100 km.